Friday, October 5, 2018

Mis vahet on konstellatsioonidel ja psühhodraamal?

Kui inimestega konstellatsioonidest räägin, tuleb sageli küsimus: "Kas see on nagu psühhodraama?" Jah ja ei. Sarnasusi on palju ja erinevusi samuti, nii et nende teoreetiline käsitlemine vääriks omaette raamatut. Psühhodraama on Eestis lugupeetud ajalooga ja vähemalt nime poolest üsna hästi tuntud. Psühhodramaatikud, kellega vestelnud olen, on üldiselt aga praktikud ja kasutavad seda, mis nende jaoks töötab. Kuivõrd mu kujuteldaval raamatul ilmselt seetõttu suurt müügiedu pole, proovin skemaatiliselt siiski oma tähelepanekud siinkohal sõnadesse seada. Artikkel sarnaneb enam konspektiga kui teema põhjaliku käsitlusega. Loodan, et mul on võimalusi neil teemadel edaspidigi psühhodramaatikutega arutleda ja olen tänulik seniste võimaluste eest.

Nii psühhodraama (PD) kui süsteemsete perekonstellatsioonide (K) puhul ei asenda kirjeldus kogemust. Usun, et enamik artikli lugejaist omab kogemusi vaid ühega (tõenäolisemalt konstellatsioonidega). Kui draamameetodite või projektiivsete tehnikatega kokkupuuted puuduvad, on kirjeldused tõenäoliselt raskestimõistetavad.


Sissejuhatuseks lisan kaks videot, mis minu meelest eriti hästi tabavad  kummaski valitsevat vaimu.


Psühhodraama vaimust
(The Sociometric Institute Presents The Psychodrama Experience)



Konstellatsioonitöö vaimust
(Embodying Higher Consciousness in Systemic Constellation Work with Stephen Busby)


https://youtu.be/3aYUVo5_SfY

Millega töötatakse?


PD: tööd kujutatakse ette subjektiivsena. Selle esemeks on psüühika, meel, siseelu. "Inimesed" psühhodraamas on ainult protagonisti ettekujutus nendest (introjektid, skeemid, objektsuhted, sisemised töömudelid.


K: tööd kujutatakse ette kas täielikult või osaliselt objektiivsena. Inimsuhted on mingisugusel kombel talletunud "väljas", millesse on võimalik vahetult sekkuda ja suhteid ümber kujundada ilma asjassepuutuvate isikute kohalolekuta.



Rollitäitmise iseloom (abi-minad, esindajad)


PD: rollitäitmisel on ennekõike kognitiivne iseloom. Rõhk ülalt-alla töötlusel (“mõtestatud” taju), eksplitsiitsel mälul. Oluline on alateadvus teadvusesse tuua.


K: rollitäitmisel on ennekõike somaatiline iseloom. Rõhk alt-üles töötlusel (“vahetu” taju), implitsiitsel mälul. Alateadvuse võib teadvustada, aga mõnikord võib olla kasulik ning elulisi muutusi tingida töö, millest pärast ei mäletata midagi.

Epistemoloogiline positsioon


Morenot on kirjeldatud eksistentsialistina ning Hellingeri fenomenoloogilise vaate esindajana. Filosoofiliselt on eksistentsiaalne ja fenomenoloogiline positsioon lähedased, kuid psühhodraama ning konstellatsioonide alushoiakud on siiski erinevad järgmiselt:


PD – me võime luua reparatiivseid, emotsionaalselt korrektiivseid kogemusi v surplus reality’t. Suhteliselt konkreetsem. Võib läbi mängida rea alternatiivseid võimalusi.


K – reparatiivne kogemus esineb ontoloogiliselt sügavamal, hinge tasandil, kus on armastus alati leitav. Suhteliselt abstraktsem. Tööl on objektiivne iseloom. Spekulatsioonid, hüpoteesid ja fantaasiad teevad nii kliendi kui konstellööri nõrgemaks. 

Läbiviija positsioon


K - konstellööri pigem kujutatakse ette objektiivse, neutraalse kõrvalseisjana, kes fenomenoloogiliselt tühjast keskmest jälgib konstellatsiooni ning kelle isiksus suurt midagi ei mõjuta. Lõplikku lahendust vaadeldakse ainuvõimalikuna.


PD - lavastajad ei pea end objektiivseteks kõrvalseisjateks, vaid võivad ka lavastuses endas aktiivselt teisiku või abi-mina rolli võtta, toetada või provotseerida.

Mõned mõtted võimaliku integratsiooni kohta

Ehk siis: kuidas kasutada mõlemaid? Mõned minu meelest märkimisväärsed momendid.

1. Gruppide struktureerimine


K sisaldab vähe gruppide läbiviimise kohta, eelduslik setting on ühekordne õhtu- või nädalavahetuseseminar. Eestis levinud ärimudele järgi on grupid on keskendunud fokaalklientidele, kes maksavad "tavalistest osalejatest" oluliselt kõrgemat hinda isikliku töö eest.


PD sisaldab arvukalt mõisteid ja tehnikaid tööks gruppidega. Setting võib olla mh ka korduv nädalavahetuseseminar või individuaalse nõustamise kontekst.

Integratsioonis võib kasutada nädalavahetuseseminaril ideid nagu warm-up või processing isegi juhul kui viiakse läbi konstellatsioone. Need ideed on konstellatsioonide „vaikimisi” settingust erinevad, isegi kui keegi konstellöör juhtumisi midagi sarnast teeb.

2. Rollimängu mõõde


K - Võib öelda, et konstellatsioonides rollimängu mõõdet pole ning nende kirjeldamine rollimänguna on väga põhimõtteline mittemõistmine. Konstellatsioon asetab üksikisiku argiprobleemid põlvkondadeülesesse vaatesse, sellega osaliselt pisendades üksikisiku võimet midagi muuta. „Vaikimisi” lahendus on minevikuga nõustumine. Hea lahendus on lahtine ning struktureerimata tulevik. 


PD-s võib põlvkondadeülest vaadet kasutada. Siiski võib rollivahetuses proovida erinevaid käitumuslikke lahendusi. Näiteks võib harjutada erinevaid variante tulevikus eelseisval kohtingul või tööintervjuul käitumiseks. Tulemus väljendub struktureeritud kogemuses.


Üks hea küsimus, mida siinkohal võiks küsida, oleks: „Kui sügavalt on antud juhul kasulik töötada?” Sügavus siinkohal võiks väljenduda järgmisel spektril, vähem sügavast enam sügavani. Peaks olema ilmne, et sügavam pole tingimata parem. Mõnikord võib olla lihtsam parem.

Vähem sügav
Kliendi siin- ja praegu kogemus grupis
Kliendi argipäevane kogemus
Kliendi kogemus varasemas eluloos, lapsepõlves ja päritoluperekonnas
Kliendi vanemate kogemus
Kliendi kaugemate esivanemate kogemus
Kultuurilise tähtsusega sündmused: sõjad, näljahädad, küüditamine, elukohariigi vahetused jne.
Metafüüsilised spekulatsioonid (eelnevad elud, hingelepingud jne)
Rohkem sügav

3. Töö osadega


K puhul on intrapsüühiline konstellatsioon v töö osadega üks eriline töövorm, mida on üldisse käsitlusse keeruline mahutada. Oluline on moment, et osade konstellatsioonis astub klient enamasti üsna kiirelt oma kohale, sest ilma tema Ise kui tervikuta konstellatsioon lihtsalt ei liigu kuhugi.


PD puhul on kogu töö ülaltoodud mõttes osadega – intrapsüühiliste objektsuhetega. Protagonist teeb samme ennekõike ise.

4. Traumatöö


PD – traumatöö puhul lavastusest võib mõelda kui situatsiooni korrektiivsest taaskehastamisest. Juba selline häälestus annab mõningaid eeliseid, töö ei liigu ise kõige kohutavamatesse momentidesse ja protagonisti stressireaktsioon aktiveerub vähemtõenäoliselt.

K üldises teoorias on trauma vähekäsitletud, mis ei vasta päriselt praktilisele vajadusele. Juhtubki, et konstellööri üllatuseks liiguvad esindajad, teinekord kliendi tellimusest sõltumata, traumasituatsiooni kordama. Sellistes olukordades muidugi stabiliseerimine ja kiire ressursside leidmine võib olla päris keeruline (ja sagedamini tõttavadki konstellöörid business as usual'iga jätkates). Siiski on hästi välja arendatud ja kasulik käsitlus ohvrite ja süüdlaste omavahelistest suhetest, mis võimaldab rida kasulikke šamanistlikku laadi tervendamisrituaale (nt "varastatud hingeosade" tagastamine).

5. Töö vihaga

PD – viha väljendamine on võimalik ja edasiviiv (isegi kui tegemist on sekundaarse vihaga). Karjumine, peksmine jne on kõik erinevad võimalused, mida saab kasutada.


K – viha on sekundaarne emotsioon, millest on vaja edasi liikuda primaarsesse armastusse. Pean märkima, et paljud konstellöörid on üsna hädas viha lahendamisega konstellatsioonides. Ka Albrecht Mahr kirjutab vanas artiklis vihast:


"Viimastel kuudel olen pannud tähele, et mõnikord näivad konstellatsioonid olevat liiga pühaliktõsised. Need omandused, mis reeglina on just täpselt konstellatsioonitöösse kuuluvad, nagu pühendumine, sügavus ja emotsionaalne vastuvõtlikkus, näivad teinekord mulle olevat väga üleliialdatud. Ma olen ka märganud, et mõnikord viivad tavalised tunnistamise, austuse ning lepitused rituaalid üsna pinnapealse, passiivse ning õõnsa lahenduseni." (Knowing Field, dateerimata. Artikli tekst saadud väljaandjalt erakirjavahetuses.)


Mahr jõuab viidatud artiklis lahendusena selliste kogemuslike tehnikate kirjeldamiseni, mis on psühhodraamas tavalised. Viha prevaleerimise korral seega soovitan ise konstellatsioonidest hoiduda. Sellega on mõistlik tegeleda muude meetoditega.


6. Sümbioos / mähkumine / põimumine / üleseotus [sks Verbindung ingl entanglement]


Iseendaks saamise üks peamisi väljakutseid on ebaselge eristumine olulistest teistest. Me ei tea ise, kes me oleme, ning on keeruline seada vajalikke piire. Selline segadus võib väljenduda üksnes sisemiselt internaliseerituna, aga -- ja see on oluline -- olulised teised võivad kliendi elus olla endiselt aktiivsed. Viimasel juhulon konstellatsioonidest võrdlemisi vähe kasu. Pigem oleks kasulik rollimängu-taoliste protsessidega harjutada igapäevastes olukordades toimetulekut.


K leivanumber ja oluline panus on erinevad rituaalsed eristumistehnikad ja nn lahenduslaused. Need võimaldavad puudutada sügavaid emotsioone ning mõnikord introjektid üsna põhjalikult transformeerida. Samal ajal, vaadeldes konstellatsiooniklientide edasisi käekäike, on konstellatsioonid siiski sageli ebapiisavad ning rohkem konstellatsioonide tegemist ei ava uusi lähenemisnurki.

PD-s võimalik rollivahetuste kaudu treenida piiride seadmist, enesekehtestamist. Rollivahetuste kaudu on võimalik meele / Ise / kognitiivne areng / eristumine. Võimalik fantaseerida erinevaid ajaliine, kus asjad õnnestuvad.

7. Surnud

PD - üldiselt käsitletakse psühhodraamas surnuid kui sisemisi objekte.

K - kooskõlas käsitlusega tööst välja kui objektiivse nähtusega, oletatakse K-s, et surnutel võib olla objektiivne mõju. Sisuliselt on tegemist šamanistliku vaatega. Soovitan lugeda Heinz Starki artikleid “Return of the Shamans” ning “The Relationship of Living and the Dead in Systemic Constellation Work” kogumikväljaandes “Systemic Constellation Work is an Art” (2005). Stark kirjutab:

"Oma konstellatsioonitöös leidsin neli arhailist tervendamisstrateegiat, mis seonduvad surnutega ning viisidega, mil nendega suhtleme:
1. Just nagu vanad šamaanid, toome haige kadunud hingeosi tagasi.
2. Just nagu vanad šamaanid, üritame korrastada suhteid elavate ja surnute vahel.
3. Just nagu vanad šamaanid, aitame elavate teenimiseks surnutel saavutada selgust, rahu ja lepitust omavahel.
4. Just nagu vanad šamaanid, aitame surnute teenimiseks surnutel saavutada selgust, rahu ja lepitust omavahel."


Selgituseks siinkohal, et selline šamanistlik mõõde ei ilmne igas konstellatsioonitöös, kus puudutatakse surnuid, vaid üksnes mõningates. Paljud sekkumised võiksid olla mõistetavad ka mingisuguse psühhodünaamilise introjektikäsitluse valgel.
Kokkuvõte

Käesolev artikkel saab pakkuda üksnes mõningaid pidepunkte kahe nii suure õpetuse käsitlemisel. Loodan, et nendest märkmetest on teemast puudutatuile kasu. Küsimuste ja kriitikaga andke märku kommentaarides.

Lisa. Mõnedest erinevustest psühhodraama ning süsteemse konstellatsioonitöö vahel (Kohandatud ja muudetud Eesti oludele Karen Carnabucci raamatust „Integrating Psychodrama and Syscemic Constellation Work” [2012])
Psühhodraama Süsteemne konstellatsioonitöö
Looja: Jacob L. Moreno Looja: Bert Hellinger
Tekkeaeg: 1921 Tekkeaeg: ca 1980
Lavastaja Konstellatöör e konstellöör
Protagonist Klient
Abi-mina Esindaja e asendaja
Lava Väli
Sotsiaalne aatom Konstellatsioon
Siin ja praegu Fenomenoloogia
Rolli areng: vaatlus ning improviseerimine Rolli areng: „sisseelamine”
Väärtus: spontaansus Väärtus: kord
Sotsiomeetria Hinge liikumine
Teisiku öeldud lause Lahenduslause (tervendav lause)
Teisik Resonants, kongruentsus
Protsessi järel: jagamine Protsessi järel: vaikselt seedimine
Katarsis Hingerahu

Lingid. Soovitan lugeda Vene konstellööri kogemust tuntud psühhodramaatik Anne Ancelin Schützenbergeri seminaridel osaledes: [1], [2], [3].