Tuesday, July 25, 2017

Hierarhia ja väärikus

Alustuseks tahan öelda midagi inimlikust suurusest. Mõni aeg tagasi lugesin Konfutsiuse tekste. Kui ma neid tekste lugesin, taipasin midagi inimlikust suurusest. See, mida ma taipasin tema kirjutistest, oli: inimolendites on suurim see, mis teeb neid võrdseks teistega. Kõik muu, mis kaldub kõrgemale või madalamale inimolenditele ühisest, teeb meid pisemaks. Kui me seda teame, võime välja arendada sügava austuse iga inimolendi vastu.”

Bert Hellinger

Osalesin hiljuti suures (~50 inimest) konstellatsioonigrupis, kus leidis aset ka põnev arutelu selle kohta, mis võiksid olla ühe inimeste ühenduse olulised printsiibid. Ootamatult-spontaanselt jõudsid mõlemad mõnede sarnaste seisukohtadeni: vabadus on oluline, vastutus on oluline... ja mis veel? Võrdsus, ütles üks. Väärikus ütles teine.

Minu jaoks on võrdsuse ja väärikuse printsiibid omavahel selgelt seotud. On selge, et me oleme paljude tunnuste poolest ebavõrdsed: kasv, majandusseis, haridus, igasugused hingelised pahed ja tugevused. Siiski võib näha iga inimese taga nende väärikust: midagi mis on kõikidele ühine.

Inimväärikusel on eriline väärtuseline tähtsus: see võimaldas Teise maailmasõja järel maailma erinevatesse kultuurilistesse ja religioossetesse kontekstidesse kuuluvatel inimestel leida ühe aktsepteeritava inimsuse ühisosa. ÜRO inimõiguste deklaratsioonis nimetati inimõigust märkimaks ära, et iga inimene väärib austust. See on põhjendus miks inimolenditel üldse mingisugused põhiõigused on.[1]

Seega kui oleme ühenduses iseenda väärikusega ja ka teiste inimeste väärikusega isegi nende väärikusega, kes meid vihkavad või keda meie vihkame – võib see teha elu meie jaoks kergemaks. Võib isegi olla, et sellised keerulised suhted paranevad või neid on lihtsam taluda.

Inimväärikuse küsimus on oluline hierarhiliste suhete puhul. Jäigalt hierarhilised suhted äratavad meis mälestuse hierarhilistes suhetes kogetud vägivallast, millist konstellatsioonides nimetatakse ohvrite ja süüdlaste suheteks.[2]

Siinkohal võib mõtiskleda ka domineerimishierarhiate ja kasvuhierarhiate erinevusele.
[3]

Domineerimishierarhiate puhul on hierarhia alumisel pulgal olijad pelgalt vahendiks eesmärgi saavutamisel. Kasvuhierarhiate puhul töötavad kõik hierarhias osalejad parima saavutuse saamiseks. Kuid tegemist on siiski hierarhiatega, kus vanematel, kogenumatel, targematel, mingil põhjusel terviku jaoks olulisematel on olulisem koht.

Konstellatsioonitööga mõistagi püüdleme selle poole, et inimhierarhiad oleksid enam kasvuhierarhiad ja vähem domineerimishierarhiad.

Albrecht Mahril põhineb järgmine konstellatsiooniformaat (esitan selle muidugi oma arusaamise järgi).

Elemendid
1. Mina
2. Minu väärikus
3. Tema (keegi, kellega mul on keeruline läbi saada)
4. Tema väärikus

Esindajate vaatlemise ja küsitlemise teel uurida suhteid.
Kas mina näen omaenda väärikust?
Kas mina näen tema väärikust?
Kas tema näeb enda väärikust?

Võib juhtuda, et kontakti kaudu väärikusega on võimalik tuua suhtesse inimlikum mõõde, enam võrdsust. Ja kindlasti on seal üks võimalus avada oma inimlikku suurust, millest kõneleb Bert Hellinger.

1 Mary Ann Glendon, A World Made New, Random House 2002, lk-d 146-147.
2 Tiiu Bolzmann, Perekonna varjatud seadused, Väike Vanker 2013, lk 117.
3 – Dr. Jan Garrett, The Chalice and the Blade:A Discussion of the Ideas of Riane Eisler [25.07.2017].

(04/08/2017) Kasvu- ja domineerimishierarhiate mõistete puhul jätsin algselt viitamata Ken Wilberile, kelle kirjutistes selle käsitlusega hierarhiatest esmalt kokku puutusin. Olen siiski Ken Wilberi tööst jätkuvas vaimustuses juba 15 aastat. Tutvumiseks võin soovitada tema teost "Kõiksuse lühilugu", millest on ilmunud kaks väljaannet, 2002. ning 2013. aastal.

No comments:

Post a Comment