Friday, May 5, 2017

Kaht liiki süü

Bert Hellingeri väljaarendatud ideed inimesesest ja peresüsteemidest on kohati üsna erinevad nii populaar-psühholoogilisest teadmistest kui ka psühhoteraapililisest kirjandusest. Üheks heaks näiteks sellistest erinevustest on suhtumine süüsse ja süütunnetesse.

Rahvapsühholoogia ja argitarkus ütleb: "Ära kunagi kahetse midagi, sest..." Facebooki meemidest kuni eneseabikirjanduseni on see mõte üsna ühene. Süütunded tuleb minema heita.

Psühhoteraapia koolkondades on muidugi igalühel oma lähenemine emotsionaalsetele protsessidele, sh ka süüle. Aga ka sealt kohtan harva mõtestatud lähenemist süüle.

Kuidas siis on Bert Hellingeril süüga? Seal on lugu keerulisem.

Bert Hellinger eristab primaarseid (esmaseid) ja sekundaarseid (teiseseid) tundeid. Need mõisted muidugi on laenatud psühhodünaamilistest koolkondadest, aga Hellingeri käsitluse kontekstis on mõtet neid eraldiseisvana vaadata.* Primaarsed tunded toetavad hetkes adekvaatset tegutsemist, sekundaarsed tunded hoiavad tagasi. Primaarsete tunnete puhul on kehalised muutused tugevad ja hingamine avar, kuni tunne laheneb. Sekundaarsete tunnete puhul justkui mängiks üks ja seesama "rikkis plaat".

Kas on siis nõnda ka süüga?
Primaarne süü viib parandava tegutsemiseni. Kui nõustume oma süüga, teeme loomulikult võimaliku ja vajaliku heastamiseks, olukorra parandamiseks ning elame sellega, mida ei saa muuta. Sekundaarsed süütunded muudavad tegutsemise mureks. Nad ei motiveeri tõhusalt muutuse pärast tegutsema; õigupoolest nad takistavad muutust. Inimesed võivad ühe hea probleemi pärast aastaid muretseda nagu koer muretseb kondi pärast, aga miski ei muutu. Nad piinavad ennast ja teisi, aga miski ei muutu. Need, kel on vaja millegipärast positiivseid muutusi vältida, peavad oma primaarse süü muutma sekundaarseteks süütunneteks. (Love's Hidden Symmetry, lk 226.)

Sageli Hellinger kasutabki eraldi mõisteid "süü" ja "süütunded".

Süüd võiks käsitleda kui kahetsust. Hea on meenutada, et Bert Hellinger on olnud preester. Pattude kahetsus on vajalik, et patud andeks antaks. Tundub, et nii on ka selliste muutustega inimeses, mis ei ole religiooni ja lunastuse valdkonnas. Seega on kahetsus tegelikkuse tunnistamine ja enda osa eest vastutuse võtmine.

Süütunnetel on kindlasti oma osa peresüsteemse tasakaalu (homöostaasi) hoidmisel. Süsteemi jaoks on stabiilsus vajalik, isegi kui mõnede pereliikmete kannatused süsteemis seetõttu kunagi kahaneda ei saa. Võib öelda, et teatavad kannatused on siis vastavale süsteemile vajalikud.

Mida siis teha? Süüga pole vaja midagi teha, see annab ise täpselt teada, mida hingerahu leidmiseks vaja on. Süütunnetest tuleb loobuda ja seista silmitsi sellega, mille eest nad kaitsevad. See võib olla hoopis valu või viha. Igatahes ei tööta ükski oma nime väärt konstellöör sekundaarsete tunnetega, vaja on jõuda primaarseni. (Selles võib psühhoteraapiline lähenemine erineda.)

Siiski on asjade suures plaanis nii süül kui süütunnetel oma koht.

* - Selle kohta võib pikemalt lugeda "Love's Hidden Symmetry" üheksandast peatükist.

(02/08/2017) - Martin Buberi ettekanne "Guilt and Guilt Feelings" (taasavaldatud teoses "Martin Buber on Psychology and Psychotherapy", Syracuse UP 1999, lk-d 110-138) on arvatavasti olnud Hellingeri tehtud eristuse üheks eelkäijaks.

(03/12/2017) "Terapeudi meetodid [...] ei puuduta tahtlikult autentset süütunnet, mis [...] on rangelt isiklikku laadi ning ei luba lihtsal kombel end üldistesse väidetesse vangistada. [Psühhoteraapia] õpetusele ja praktikale lähemal on tegeleda mahasurutud lapseea-soovide või rändamaläinud nooruslike ihadega kui sõbra või kutsumuse reetmise sisemiste tagajärgedega. Sellise patsiendi jaoks on suur kergendus kui teda juhitakse oma autentsest süütundest kõrvale kahtlusteta neurootilisele, mis [...] lubab end leida unenägude mikrokosmoses või vabade assotsiatsioonide voos." -- Martin Buber, op cit.

No comments:

Post a Comment