Wednesday, February 1, 2017

Minu töö juurtest



Selles, et ma praegu teen konstellatsioonitööd, ja selles, kuidas ma seda teen, on oma osa igal õpetusel ja elukogemusel, mille läbinud olen. Siiski on rida vaimsele ja hingelisele arengule suunatud liikumisi, millesse olen end pikemaks ajaks või sügavamalt asetanud. Seetõttu on midagi neist eelkäijatest ka praegu Terviklikkuse väljades. Nimetan nad järgnevalt:
  • Taoism. 20-aastaseks saades leidsin noorusliku otsusekindlusega, et „mu elu peab muutuma!” Seda iseenesest tulist tõdemust asusin realiseerima hoopis vee-filosoofia, taoismiga seotud praktikates, peamiselt Tai Chi Chuanis ja Qigongis. Taoismi üheks põhi-ideeks võib pidada loomulikkust: kui loobuda elusündmustesse sekkumisest ja nende kramplikust kontrollimisest, laabuvad nad iseeneslikult kõige soodsamal viisil. Muidugi on olemas kohad, kus on tarvis sekkuda, kuid üldiselt on valdav „aktiivne passiivsus.” Taoistlikud energiaharjutused sisaldasid ka valdkonda nimega „spontaanne qigong(自发功, inglise k link). Hiljem kokku puutudes konstellatsioonide „hingeliikumise” suunaga, leidsin eelnevaga palju kokkupuutepunkte. Meenutan tänuga oma toonast Tai Chi õpetajat Lauri Niiliskit.
  •  Šamanistlik maailmavaade. Ma mõistan selle all teatavat arusaama maailmakorra ühtsusest ja hingestatusest, mida elustab rida praktikaid, tuntuim neist šamaanirännak. Konstellatsioonitööle lähenemine šamanistlikult on täiesti mõeldav, kohati isegi ainumõeldav.
  1. Tuumšamanismi (Michael Harner) võtmes õppisin šamaanirännakut Mikk Sarvelt, kes tol ajal elas Peipsi järve kaldal. Käisin mitme aasta vältel tema gruppides sagedasti. Kui mu sisemine pilt šamaanist kipub sageli olema üsna kirev ja ekstsentriline, siis Mikk on ülimalt rahulik, mõõdetud ja maandatud mees. Pean temalt õpitut au sees, eriti kasulik on töö surnutega (inglise keeles kasutatakse selle kohta mõistet psychopomp).
  2.  Eklektilisemat laadi šamanismi esindas minu jaoks Tõnu Talimaa. Tol perioodil viis ta sageli läbi nädalavahetuse-seminare ja gruppe, milles 2-3 aasta vältel sagedasti käisin. Kas perekonstellatsioonidega (tol ajal nimetatud peremandala) puutusin kokku esimest korda tema või tema sõbra Argo Moori juures, pole ma hetkel enam päris kindel. Igatahes on minu praeguse tööni jõudmises Tõnu sügav panus, rääkimata hulgast oskustest, mis on praeguseks minu jaoks refleksiivsed.
  • Integraalsed arengukäsitlused, ennekõike Ken Wilberi AQAL, samuti spiraaldünaamika või A.H. Almaasi raamatud. Need võimaldasid püüelda ratsionaalse ja ebaratsionaalse lõimimisele. Wilberi mudelis oli koht kõigele ja see andis toonas palju vabadust. Ühe kasuliku harjutusena võtsin sellest 3-2-1 varjutöö, mida sõber Illimar Kaasiku on pikemalt kirjeldanud oma blogis (1, 2).
  • David R. Hawkinsi teadvuse tasandite kaardistus. Lugesin Hawkins’i raamatut Power vs Force esimest korda 2006. aastal, kus ta rabas mind oma kirjutiste selguse, ülendava puhtuse ja inspireerivusega. Sarnaselt Wilberiga lõi ka tema kõikehõlmava süsteemi, kus igal nähtusel oli omaenda koht Olemise Suures Hierarhias. Eriti lahe oli, et seda kohta oli võrdlemisi hõlpus välja selgitada.  Lugesin tema enese raamatuid ja tema soovitatud raamatuid, kasutasin innukalt kõige peal kinesioloogilist lihastestimist ja osalesin üliaktiivselt erinevates internetifoorumites 6 aasta vältel. Kuigi ma isiklikult temaga kunagi kokku ei puutunud, oli ta siiski tol perioodil minu põhiline õpetaja. Eesti keeles on temast kirjutanud blogides (1, 2).
  • Sedona meetod. Hawkins oli muuhulgas ka Lester Levensoni õpilane. Levensoni loodud tunnete vabastamise (releasing) harjutusi levitavad tänapäeval mitmed tema õpilaste loodud organisatsioonid, tuntuim neist The Sedona Method (http://www.sedona.com/, kust on võimalik ka meetodi kõige lihtsamaid variante tasuta õppida). Eestis on tunnete vabastamise originaalsel viisil oma õpetusse integreerinud Ingvar Villido. Suurepärane harjutus, mida võib teha nii kiireks esmaabiks kui ka pikkade ja sügavate teemade läbitöötamiseks. Hakkasin Sedona meetodit kasutama 2004. aastal ning olen siiani iga paari aasta järel üllatunud, avastades selles uusi sügavusi.

  • Antroposoofia ja Mina-dialoog. Antroposoofia on suur ühiskondlik liikumine, mis hõlmab paljusid eluvaldkondi ja ideid aiandusest Atlantiseni. Muuhulgas lähtus Tallinnas pikka aega preester olnud Armen Tõugu antroposoofia looja Rudolf Steineri epistemoloogilistest ja metafüüsilistest ideedest rea praktiliste meetodite väljaarendamisel (pildidraama, intuitiivdraama, kaanon, Mina-dialoog, tahte alkeemia). Mind lummas sealne metoodiline lähenemine ülemeelelisele vastuvõtule. Osalesin mitme aasta vältel Juta Linde pildidraama gruppides, tegin ohtralt isiklikku tööd, ning mul oli palju kokkupuuteid muude antroposoofiliste gruppidega. Muuhulgas olen tänaseni ühe lõdvalt antroposoofiaga seotud internetifoorumi moderaator.
  • Biosensoorne psühholoogia. Peterburis välja arendatud selgeltnägemise koolkond originaalse ja minimalistliku sõnavara, kontrakultuuriliste hoiakute ning raudse distsipliiniga. Harjutasin nende metoodikate järgi mitme aasta vältel ning pean omandatut au sees. Link.
  • Süsteemiteooria ja pereteraapia. Gregory Batesoni (Metaloogid eesti k) ja Paul Watzlawicku ideedest käivitatud teraapiliste koolkondade avastamine oli suureks üllatuseks.  Kuigi tundsin ära, et põhiprintsiibid olin ammu omandanud koos NLP-ga, muutsid siiski juba esimesed kokkupuuted minu tööd äratundmatuseni. Tol ajal veel konstellööride väljaõppeprogrammis olles märkasin, et mu kaasõpilased ei saa enam üldse aru, mida ma teen ja miks see töötab. Minu eriline tänu ja austus pereteraapia rikkuse tuttavakstegemisel kuulub siinkohal pereterapeut Kiira Järv’ele (link).
  • Neurobioloogia, kiindumusteooria, traumateooriad. Pead murdes konstellatsioonides ikka ilmuva „katkenud liikumise” fenomeni üle (interrupted reaching-out movement), sain ühel hetkel aru, et tegemist on John Bowlby kiindumusteooriaga juba ammuilma hõlmatud nähtusega. Sellest alguse saanud eneseharimise tulemus on ehk kõige teaduspõhisem osa minu töös. Eriti kasulikuks olen pidanud Franz Rupperti ja Dan Siegeli käsitlusi.
  • Konstellatsioonitöö. Võib-olla on huvitav teada saada, et minu jaoks kõige olulisem osa konstellatsioonitööst on lahenduslaused. Just neid esimest korda kuuldes sain liigutava ja võimsa kogemuse tõe vastuvaidlematu tunnetamise võimalikkusest: teatavate lahenduslausete puhul kaob igasugune kahtlus, et tegemist on tõega. Loomulikult on sellised tõed äärmiselt kontekstuaalselt piiratud, kuid lausete emotsionaalne sisendusjõud säilib siiski.
    Konstellatsioonides on minu jaoks samaaegselt olulised nii rajaja Bert Hellingeri klassikalised käsitlused kui ka Matthias Varga ja Insa Sparreri väljaarendatud lahenduskeskne töö ning struktuursed konstellatsioonid. Esimene konstellöör, kelle gruppides pikaaegselt osalesin, on praeguseks Eestis töötamisest taandunud Tiiu Vilu. Hiljem on olnud inspiratsiooniallikaks Maire Taska aus, otsekohene ning energiline töö. Uut värskust ja teistsugust lähenemist on toonud väliseestlasest sõbra Kylliki Neumani suvised Eestis-viibimised. Formaalselt olen lõpetanud 2014-2016 Olga Knjazeva juhtimisel toiminud väljaõppegrupi.

...Kõik muu. Ülaltoodu esindab teatavat valikut, millest on palju olulisi ideeallikaid välja jäänud, nii loetud raamatuid, läbitud koolitusi, vestlusi elus ja internetis, eraelust, vabatahtlikust tegevusest ja akadeemilisest haridusest omandatu (midagi ütleb ka see, et akadeemilise hariduse viimasele järjekohale asetan!). Üheks peamiseks põhjuseks loetelust väljajätmisel on see, kui olen vastava suuna alla panustanud vähem kui 500 tundi. Mitmed praktikad ja õpetused võiksin eraldi välja tuua, kuigi nad mahuvad ka juba nimetatu alla. Siiski on kõigil neil, mistahes põhjusel nimetamata jäetutel siinkohal oma koht.

No comments:

Post a Comment