Sunday, February 19, 2017

Mida me teame konstellatsioonivälja kohta?



Üldiselt ma eelistan jääda "välja" kui metafoori kasutamise juurde, nagu olen juba kirjeldanud. Siiski võime konstellatsiooniväljade kohta teha järgmised kokkuvõtted vanemate konstellööride kirjutiste ja iseenese vaatluste alusel.

Konstellatsiooniväli ei ole sama, mis universaalne väli. Konstellatsiooniväli on pigem lokaalne, konkreetses grupis tekkiv fenomen. Universaalse välja kohta ei saa me palju öelda. Üleüldse eelistame Berti jälgedes kasutada väljendit "vaim" (sks Geist, ingl Spirit-Mind). Vaim Hellingeri käsitluses ei ole üksnes passiivne informatsiooniladu, vaid midagi aktiivset. See viib konstellatsioone, aga võimalik ka, et kõike elusat ja üldse olemasolevat, edasi millegi uue suunas.

Samal ajal pole põhjust arvata, et konstellatsioonid on midagi muudest elu- ja grupiprotsessidest erinevat. Igatahes tunduvad kala-, linnu-, loomaparvede liikumised oma kooskõlastatuses sarnased ühe liikumisse läinud konstellatsiooniga. Jalgpallurite või jazzmuusikute kooskõlastatud tegevus samuti. Inimgruppide iseeneslike grupidünaamikate kohta kasutab süsteemsete struktuurkonstellatsioonide rajaja Matthias Varga von Kibed juba ammu mõistet "naturaalsed konstellatsioonid".

Siiski, mingil kombel on konstellatsioonigruppides ilmnev välierinev naturaalsetest konstellatsioonidest. Üks esimese põlvkonna konstellööre, Albrecht Mahr, nimetas konstellatsioonivälja "teadvaks väljaks" (das wissende Feld). Teadev väli läheb kaugemale naturaalsetest konstellatsioonidest just sellepoolest, et teadva välja puhul asendajad mitte üksnes ei võta iseeneslikult ruumis sisse teatavaid mustreid, vaid ka ütlevad nende kohta midagi.  Ja see väljaöeldu tundub kummalisel kombel tõepoolest käivat ülesseatud olukorra kohta. Seega on eristuskriteeriumiks naturaalsete ja "teadlike" konstellatsioonide vahel teadvustamise määr.

Mis siis tekitab teadva välja? Arvatavasti ei ole erinevus naturaalsetest konstellatsioonidest järsk vaid järk-järguline: me suudame konkreetses konstellatsiooniväljas päevavalgele, "teadvuse valgusse" tuua kas vähem või rohkem.  Ehk võrdlusena: muidugi võib igal hetkel minna tantsupeoks, kuid sealjuures on abiks kui põrand puhtaks lüüa ja muusika mängima panna!

Jan Jacob Stam, tuntud organisatsioonikonstellöör, ja Otto Scharmer, MIT professor ning organisatsioonikonsultant, sõnastasid dialoogis mitmed põhimõtted konstellatsioonivälja ("teadva välja" tekitamiseks). Saan neid siinkohal taasesitada oma mõistmise kohaselt. Kel huvi, võib lugeda täiendavalt Stami raamatust "Wings for Change."

1) tähelepanelikkus ja taotlus
Välja moodustumisel on osaliste häälestus määrav. Äärmiselt oluline on nõustumine kõigega, mis antud kontekstis esineb, mille nii fookuskliendid kui esindajad endaga gruppi kaasa toovad. Midagi ukse taha, "välja jätta" pole võimalik.  Oma koht on kõigi osaliste headel ja halbadel külgedel, nende esivanematel, õpetajatel, varasemal teraapiakogemusel ja väljaõppel...

2) ruumi hoidmine
Keegi hoiab ruumi ja annab toimuvale protsessile suuna. Iga konstellatsioonigrupp on kellegi grupp, keegi vastutab selle eest, et protsessi suured raamid "koos püsiksid", mistahes suuna sündmused siis ka võtaksid.

3) teema
Teha ei saa "lihtsalt" konstellatsioone, tehakse mingi kindla teema või eesmärgi peale. Mitte ainult teraapia ja tervendamise teemad ei tule kõne alla, kuigi need on kõige tavalisemad. Konstellatsioone on võimalik teha ka teemade lihtsalt sügavamaks mõistmiseks. Siiski määrab küsimuse tõsidus selle, kas konstellatsioon "püsib koos". Mõningate küsimuste puhul pole konstellatsioonis energiat ja liikumist.

4) vähemalt üks sekkumine
"Sekkumise" mõiste on tinglik. See on mingisugune muudatus või vähemalt selle potentsiaal -- teema ei jää konstellatsiooni käigus kunagi päris samasuguseks. Sekkumise võib teha ka asendaja. Tagasiulatuvalt on aru saada, et see oli murdepunkt konstellatsioonis, selle selgroog.

Ühe kindlustusfirma tippjuht, Bill O'Brien on kostnud, et "sekkumise edukus sõltub sekkuja sisetingimustest". Seega ka sekkumiste puhul on oluline osaliste seisund. Miks mõnikord lahenduslaused ei tööta? Võimalik, et lause andnud konstellööril pole sellesse endal lõplikku usku. Või on ta lauset aastaid kasutanud, nii et see on muutunud masinlikuks, rutiinseks.

Lisan eelnenud peamiselt kirjandusel põhinevale käsitlusele mõned tähelepanekud enda vaatluste põhjal:
  • Individuaalsete konstellööride väljadel on suured erinevused. Nii tunnetuslikult kui ka kontrollitaval viisil näiteks selliselt, et mõne puhul liigub töö ise osade tasandile või ilmuvad metafiguurid, mõnel teisel ei juhtu seda kunagi. Milles veel erinevused seisnevad: turvatundes, teadlikkuses, kas toimuvad üleminekud hingeliikumise või vaimuliikumise tasanditele, kas ilmuvad osad, meta-figuurid. Samuti hästituntud tõsiasi, et teatavate teemadega tullakse just vastava inimese juurde abi saama, mõni teine aga ei saa vastava teema küsimusi kunagi.
  • Ka gruppi tulnud osaliste teadvusest sõltub ruumi kvaliteet ja välja käitumine. Võimalik, et väljale on suurem mõju ka lihtsalt pealtvaatajana kohalviibival konstellööril, kel on suur staaž (suurem kaal), mitte üksnes sellel, kes antud hetkel istub esimesel kohal. See oleks kooskõlas meeskondade süsteemsete põhimõtetega.
  • Kummalised fenomenid ilmnesid meie väljaõppes supervisioonide ajal, kus tundus, et välja moodustasid superviisorid, mitte sekkumisi läbiviiv konstellöör. Mõnede kolleegide puhul esines suur segadus, et miks harjumuspärased sekkumised lihtsalt ei tööta! Arvan tagantjärele, et neid olukordasid teeb kergemaks seesama Stami 1. printsiip, mis nõuab nõustumist toimuvaga.
  • Mitme konstellööriga töötades oleme avastanud, et iga sõna hakkab välja vastavas suunas viima. Võimalik, et see kehtib ka pealtvaatajate omavahelise sosistamise kohta; igatahes on omavahelise sosistamise sagenemine üks märk sellest, et konstellatsioon on kaotamas suunda ja "laiali lagunemas". "Sõna vägi" omandab konstellatsioonitöös kohati üsna tülika konkreetsuse.

No comments:

Post a Comment