Monday, October 23, 2017

Miks on meil konstellööri mõiste jaoks norra päritolu sõna?


Iga keel sisaldab endas tema kandjate mälu ja avaldab mõju tema kandjate maailmatajule. Näiteks võime meenutada Uku Masingu väidet, et eesti keeles grammatilise tuleviku puudumine annab eestlastele erilise maailmatunnetuse.

Eesti konstellatsioonivälja keel on lapiteki sarnane, palju mõisteid on tulnud üksikute seminaride tarbeks vene, saksa või inglise keelest ja kasutusele jäänudki. Samal ajal on ka natuke vanemaid mälukihte.



Huvitav on "konstellööri" sõna saamislugu. Tükk aega ma oletasin, et tegemist on inglisekeelse constellator vastega. Natuke ebamugavust tekitas tõsiasi, et inglise keelt esimese keelena kõnelejad kasutavad pigem sõna facilitator (üldisem sõna grupi- või protsessijuhi kohta).



Pöördumine EKI keelenõuandesse tõi aga segadust juurde. Vastuses öeldi muuhulgas järgmist:



"Kahjuks ma ei oska kommenteerida, kust on spetsialisti nimetusse ilmunud liide -öör, mis viitaks justkui prantsuse keelele. Kui algupära on inglise keel, siis oleks konstellatsioonitöö spetsialist konstellaator."



Ennäe üllatust! Siiski, meie kultuurimälu on hoitud muuhulgas trükitekstides. Esimeses eestikeelses raamatus perekonstellatsioonidest, Wilfried Nellesi "Tegelikkuse tervendavas jõus", on nimelt kasutusel sõna "konstellatöör". Raamatu juures oli konsultandiks Norras elav perekonstellöör Tiiu Vilu. Norra keeles on kasutusel vastav sõna konstellatør. Ilmselt oli norra keelest eestikeelse "konstellatööri" sõnaks-saamisel ka oma osa tõlkijatel ja toimetajatel, kellega ma aga kontakti pole saanud (kui peaksite lugema, andke märku!).

Edasi kirjalikke teetähiseid võtta pole, kuid ilmselt on toimunud keelele loomulik sõna lühenemine ja nii ongi meil kasutusel mitte prantsuse-, vaid norrapärane "konstellöör".



Tiiu Vilu aktiivsemal Eestis tegutsemise perioodil 2007-2013 osalesin ka mina päris mitmel tema nädalalõpukursusel. Soovitan oma vana õpetajat kindlasti kõigile konstellatsioonihuvilistele. Lisaks konstellatsioonidele oli temal suur osa ka Rännaku ja metameditsiini Eestisse-jõudmisel. Rõõmuga lugesin, et ta viib taas kursusi läbi.


Add caption

Monday, August 28, 2017

Süsteemsed lähenemised I. Sissejuhatus süsteemsetesse lähenemistesse.


Konstellatsioonidest rääkimiseks me kasutame erinevaid võõrsõnu. Üks selliseid väljendeid on „süsteemsed konstellatsioonid”. Mispärast süsteemsed?

Bert Hellingeri süsteemne lähenemine, mis on osaks konstellatsioonide „teooriast”, on üks osa 20. sajandi üldisest trendist süsteemse mõtlemise poole. Erinevaid süsteemseid lähenemisi on palju. Süsteemne siinkohal tähendab sisemiselt eristunud tervikute käsitlemist, mis pöörab tähelepanu protsessile ja osade suhetele. 

Teatavas osas on süsteemi vaade sarnane põlisrahvaste maailmavaatega ja samal ajal teatavas osas erinev. Nimelt põlisrahvaste maailmapildi osa ei ole loodusteadused ja nad sellesse ei mahu, süsteemsesse lähenemisse aga loodusteadused põhimõtteliselt sobivad ühe osana.


Klassikaline (17. sajandiks tekkinud) loodusteaduslik maailmavaade Süsteemne maailmavaade
Loodus on keerukatest kuid asendatavatest tükkidest koosnev hiiglaslik masin. Loodus on asendamatute koostisosadega varustatud organism, millel on iseeneslik ning kindlaksmääramata suund valikulisusele, voole, spontaansusele.
Asjad on keskkonnast eraldiseisvad; inimesed on üksteisest eraldiseisvad ja keskkonnast samuti. Inimeste vahel on määravaks seotus ja suhtlus, samuti inimeste ja looduse vahel. Nii looduslikus kui sotsiaalses maailmas on olulised kogukonnakuuluvus ja terviklikkus.
Kõik nähtused on materiaalsed, selgepiirilised ja mõõdetavad. Isegi mateeriat tuleb mõista kui voolavate ja vastastikku seotud energiate protsessi, mis pole tõsikindlalt ennustatav.
Igapäevaelu seisneb materiaalsete ressursside akumuleerimises, võitluses ellujäämise ja võimu pärast.


Materiaalsetest ressurssidest olulisem, aga ühtlasi nende loomise eeltingimus on informatsioon – ja sellest tulenevalt haridus ja inimestevaheline kommunikatsioon.
Progress seisneb materiaalse heaolu piiramatus kasvus. Sellest tulenevalt tuleb maksimaalselt ning hoolimata tagajärgedest kasutada energeetilist, loodus- ja inimressurssi. Progress on võimalik omavahel suhtlevate osade paindlikus koostöös, milles tuleb silmas pidada tervikpilti.
Lääne tööstusühiskond on inimarengu absoluutne mõõdupuu.

Tuleb arvesse võtta inimkultuuride- ja -ühiskondade mitmekesisust. Iseenese vaatenurgast on kõik nad kooskõlalised ja kehtivad. Nende järjestamine võib olla mõeldav jätkusuutlikkuse ja liikmete rahulolu seisukohast.
Inimene kui looduse kroon, ülesandega loodust oma huvides kasutada ja valitseda. Inimene kui orgaaniline osa iseeneslikult toimivast ja iseeneslikult arenevast tervikust, mis omakorda on kontekstiks ja vältimatuks eeltingimuseks elule Maal.
Sotsiaalteadustes on inimkäitumise juhtivateks printsiipideks võitlus ellujäämise pärast, üksikisiku kasumlikkuse maksimeerimine. Siiski langevad „nähtamatu käe” kaudu üksikisiku ja ühiskonna kasu kokku.
Konkurentsi pehmendab ja tasakaalustab koostöö. Individualistlikku tööeetikat tasakaalustavad mitmekesisuse talumine ning inimestevahelist ning inimese ja looduse omavahelist kohanemist ja harmooniat edendavad eluviisid.

Meditsiini jaoks on inimkeha masin, mis vajab sagedast remonti faktipõhiste ja ebaisiklike sekkumiste teel. Inimmeele probleemid on keha omadest eraldiseisvad ning neid tuleb ka ravida eraldi. Inimkeha on omavahel suhtestatud osade süsteem. Keha ja meel on eristatavad, kuid mitte eraldatavad. Hoida tuleb terve süsteemi tervist, sealjuures tähele pannes nii füüsilisi kui füsioloogilisi tegureid aga ka intra- ja interpersonaalseid.



Muidugi on mõlemad ülevalpoolesitatud tulbad esitatud liialdatud kujul. See on aga esimene toetuspunkt süsteemsete lähenemiste mitmekesise maailma mõistma hakkamiseks. Järgmisel korral süsteemi mõistest.


Friday, July 28, 2017

Mis on perekonstellatsioonid?

Taaspostitan siia ühe teksti, mis on algselt kirjutatud tükis avaldamiseks. Märkasin aga, et peaaegu kahe aasta "Terviklikkuse väljade" blogi vältel pole ma midagi sissejuhatavat konstellatsioonidest postitanud. Ja sellise sissejuhatuse järele on ilmselge vajadus!
 
Sissejuhatus

Konstellatsioonid on võõrsõna, mille kohta 2017. aastal võib väita, et selle tuntus iga paari kuuga mitmekordistub. Siiski on põhjust mõnedeks määratlusteks: konstellatsioon on inimhinge pilt, mis moodustatakse eesmärgiga leida lahendus inimese elu jaoks olulisele küsimusele. Samaaegselt on konstellatsioon ka sellise lahenduseni jõudmise protsess. Konstellatsioonitööks võib nimetada kõiki metoodikaid ning teadmisi, mida kasutatakse konstellatsioonide läbiviimiseks. Ja konstellöör (mõnikord konstellatöör) on konstellatsioonide terapeut, spetsialist, inimene kes konstellatsiooni juhib.

Heal tasemel läbiviidud konstellatsioon on pealtvaatajale samavõrd lummav kuivõrd see on töö tellinud kliendile tervendav. Pärast nappi vestlust kliendi soovist ja mõningaid küsimusi kliendi suguvõsa kohta palub konstellöör kliendil valida grupis viibivate inimeste hulgast probleemküsimusega seotud oluliste inimeste rollide asetäitjad. Tuleb rõhutada, et tegemist on inimestega, kelle jaoks klient on tavaliselt tundmatu ning keda ka täidetavate rollide koha pealt pikemalt ei juhendata. Klient paigutab asetäitjad ruumis laiali, alustades sellega kujundi moodustamist.

Ja siis toimub midagi hämmastavat. Asetäitjad kohendavad oma kehaasendit, nende hääletoon muutub, nad kirjeldavad ootamatuid aistinguid ja neile ilmselt võõraid emotsioone. Kõik see paistab klienti sügavalt puudutavat. Pealtvaatajad küll ei mõista täielikult kliendi lugu, kuid protsess on sedavõrd emotsionaalselt kaasahaarav, et kogu ruum näib hingavat ühes dramaatilises rütmis.

Konstellöör teeb pildis rea kohendusi: palub asetäitjatel lausuda mõningaid arhailise kõlaga lauseid, üle anda esemeid, sümboliseerimaks kliendile mittekuuluvate tunnete, seisundite jm ära andmist (nt padi), lisab asetäitjaid uutesse rollidesse, paigutab asetäitjaid ruumis ringi või laseb neil teha kummardusi või veel midagi muud. Järkjärgult jõuavad nii asetäitjad, klient kui ka ruumi jäänud pealtvaatajad sügava rahu seisundini.

Konstellatsioon lõppeb. Kohvipausidel vestleme kohaletulnutega ja selgub, et mitmed neist on saanud mõjuvaid lahendusi oma eluolukordadele, küsimustele mittetoimivatest suhetest, seletamatutest tervisehädadest või korduvatest õnnetustest. Paljude jaoks on asetäitjana osalemine sügavaks ja elu rikastavaks regulaarseks harjumuseks. „Kinos pole enam põhjust käia,” võivad nad öelda. Üldine arvamus on, et asetäitjaks käimine vabastab samuti suguvõsa koormast ning selle arvamuse õigsuse kohta on edasi rääkida palju lugusid.

Protseduur on värvikas, mis näib kuuluvat pigem põlisrahvaste rituaalide varasalve kui moodsasse enesearengu-töötoa konteksti. Siiski on konstellatsioonitööl tugevamad juured 20. sajandi psühhoteraapilistes suundades, kuid on olemas ka seos põlisrahvastega.

Konstellatsioonitöö ajalugu

Konstellatsioonid (saksa keeles aufstellungen ehk lihtsalt paigutused) lõi millalgi 1970. aastate keskel Bert Hellinger, värvika elulooga saksa katoliku preester.

1925. aastal sündis Saksamaal katoliku perekonda Anton Hellingeri sünninimega noormees. Natsionaalsotsialistlikul ajastul vältis ta erandlikult Hitlerjugendisse värbamist, mobiliseeriti ja saadeti läänerindele, kus ta vangi langes. Pärast sõjavangide laagrist põgenemist astus ta katoliku mungaordusse, võttes endale vaimulikuks nimeks Suitbert (sellest ka hilisem nimi Bert). Ta saadeti Lõuna-Aafrikasse misjonäriks, kus ta veetis 16 aastat. Levinud nali konstellööride ringkonnas on, et hoopis suulud pöörasid Berti esivanematekultusse!

Oli kuidas oli, igatahes lahkus Bert preestriametist ning õppis tolle aja uuenduslikke psühhoteraapiakoolkondi: pereteraapiat (muuhulgas Virginia Satiri juures), primaalteraapiat (Janovi juures), transaktsioonianalüüsi, geštaltteraapiat, neurolingvistilist programmeerimist jne. Akadeemilised õpingud Viini ülikoolis jäid pooleli, kuna Berti ettekanne Janovi primaalteraapiast oli ülikoolile vastuvõetamatu.

Hellingeri töö peresüsteemidega arenes vaikselt, kuid ta plaanis 1990. aastate alguses siiski pensionile jääda, kui mitmed terapeudid ta ühtäkki tuntuks tegid. 1993. ilmus Gunthard Weberi poolt koostatud raamat „Kaht liiki õnn” (Zweierlei Glück, inglisekeelses väljaandes Love’s Hidden Symmetry). Saksakeelsest tagasihoidlikust nimetusest aufstellungen („paigutused”) sai inglisekeelses maailmas kõigepealt seminar Orders of Love („Armastuse seadused”) ja seejärel kõlav meetodi nimetus Constellations (sellest ka eestikeelne „konstellatsioonid”).

Hellingeri algsed mõjutused teraapiakoolkondades on tänapäevases konstellatsioonitöös äratuntavad vaid spetsialisti jaoks hoolikal jälgimisel. Tegemist on andeka sünteesiga erinevatest meetoditest ja lähenemistest, mis siiski moodustavad omavahel värske terviku.

Bert Hellingeri panust konstellatsioonitöösse on absoluutselt võimatu kuidagi üle hinnata. Siiski on 90ndate algusest peale ka paljud teised inimesed andnud töö arengusse oma osa. Üks inimene, keda ei saa nimetamata jätta, on filosoofiaprofessor Matthias Varga von Kibed. Juba 1990. aastatel oma lähenemise rajanud Varga von Kibed tugines muuhulgas Wittgensteini keelefilosoofiale, võimaldades asetäitjatel võtta abstraktsete mõistete rolle. Ta rajas oma koolkonna, mida tuntakse struktuurkonstellatsioonidena. Enamik konstellööre kasutab siiski nii Hellingeri klassikaliste perekonstellatsioonide kui ka struktuurkonstellatsioonide elemente. Struktuurkonstellatsioonid lõid ka eeldused konstellatsioonide tegemiseks organisatsioonidele – teraapiliste konstellatsioonide kõrval hoopis erinev suund.

Tänasel päeval on Eestis toimunud mitmed mitmeaastased konstellööride väljaõppeprogrammid ning lõpetanuid on kümneid. Meetod paigutub transpersonaalse psühholoogia valdkonda ja seetõttu kasutavad seda nii inimesed psühhoteraapia kui new age suundadelt.

Millal on konstellatsioonist kasu?

Konstellatsiooni abiga saab saavutada häid tulemusi äärmiselt paljudes valdkondades, tööalastest konfliktidest kuni täiendava meetodina tõsiste terviseprobleemide korral. Kõikides eluvaldkondades toimime me inimestega süsteemselt. Meiega on alateadlikul tasandil alati kaasas meie päritolupere, veel üks inimsüsteem. Neil põhjustel on kõigel, mis meie elus toimub, süsteemne tähendus; meie probleemid ja lahendused eksisteerivad kontekstides, mida saame konstellatsioonides ruumilise pildina vaadelda ja muuta.

Võib üles loetleda mõned tüüpilised küsimused, millega konstellatsioonidesse tullakse:

  • konfliktid peres ja paarisuhtes;
  • seletamatud ja juhitamatud süü, ärevuse, viha jne tunded;
  • alkoholism, narkomaania, sõltuvused ja kaassõltuvused;
  • laste käitumisraskused ja terviseprobleemid;
  • korduvad sündmuste mustrid ja sarnased saatused üle põlvkondade.

Kuidas konstellatsioon töötab? Paljudel juhtudel toimib konstellatsioon alateadlikult. Konstellatsiooni käigus ilmnenu ning lõplik kujund jääb inimese hinge edasi toimima, kutsudes esile muutusi mõnikord veel mitme aasta vältel. Klassikalise lähenemise korral ei tehta pärast konstellatsiooni mingeid järelvestlusi, usaldatakse pildi toimimist alateadvuses. Sellisel puhul on soovitatav vältida toimunu analüüsi, eriti mittespetsialistidega. Tänapäeval siiski võidakse konstellatsioone kasutada suurema enesearenguprogrammi või teraapiatundide seeria käigus ja siis toimub ka konstellatsioonis ilmnenu analüüs. Mõnikord võib konstellatsioonis ilmneda vajadus arendada mingeid omadusi elus või lahendada mingi situatsioon vestluse teel. Siis annab konstellöör ka vastava elulise soovituse.

Üks omapärane viis, kuidas konstellatsioonid võivad aidata, on juhul kui kas tavameditsiini või alternatiivmeditsiini meetodid pole senini andnud tagajärgi. Nimelt võivad pärast põimumiste vabastamist juba järgiproovitud ravimid või muud sekkumised tulemusi andma hakata.

Kuidas peresüsteemid töötavad?

Bert Hellinger sõnastas perekondade toimimiseks mõned kõige põhilisemad seaduspärasused. Suur osa perekonstellatsioonidest on selgitatav nende kaudu.

Nimelt tuleb alustada kuulumisest. Iga perekonna puhul on teatavad inimesed, kes meeldib see meile või mitte, kuuluvad perekonda ja teised, kes ei kuulu. Muidugi ei muuda see ühtesid paremaks kui teisi, aga siiski näitavad konstellatsioonid, et inimsaatust mõjutab enam bioloogilise isa äraunustamine kui suhted kasuisaga. Bert Hellingeri järgi kuuluvad peresüsteemi ennekõike:
  • vanemad ja vanavanemad;
  • õed-vennad, sealhulgas vara surnud ning iseenesliku või tehisliku abordi tõttu sündimata jäänud;
  • vanemate ja vanavanemate õed ja vennad;
  • vanemate ja vanavanemate varasemad romantilised ja seksuaalsed partnerid enne meie või meie vanemate sündi;
  • kõik meie endi romantilised ja seksuaalsed partnerid.
Lisaks eelnenule kuuluvad mõnikord peresüsteemi ka inimesed, kes on mõjutanud terve suguvõsa saatust, näiteks kui keegi on võtnud elu või kellegi arvelt rikastunud. Sellistes olukordades vaadeldakse, mis on olnud selle elu hind, mille klient ja ta esivanemad on maksnud, et jõuda käesolevasse hetke.

Kui keegi, kes kuulub, on unustatud või põlatud, avastame konstellatsioonis sageli, et järeltulijad või nende lapsed alateadlikult kordavad väljajäetute saatust. Toimub üllatav ja paradoksaalne protsess: muututakse selle sarnaseks, millele öeldakse „ei”.

Nende vahel, kes peresüsteemi kuuluvad, valitseb teatav hierarhia või kord. Lühidalt võib hierarhia kokku võtta järgmiselt: kes on tulnud varem, sellel on rohkem õigusi. Konstellatsioonis ka esindajad sagedasti kirjeldavad varasemaid põlvkondasid justkui subjektiivselt „suurematena” näivaid.

Viimaseks on oluline andmise ja võtmise tasakaal. Paarisuhted toimivad hästi, kui mõlemad osapooled annavad ja mõlemad võtavad. Üllatav võib olla, et anda rohkem kui teine pool on valmis vastu võtma, on koormav, tekitab süütundeid ja muudab suhet ebastabiilsemaks. Teine lugu on vanemate ja laste suhetega, mis tulenevalt hierarhiast on ühepoolsed: lapsed võtavad ja annavad edasi oma lastele.

Ülaltoodud üldised printsiibid kirjeldavad väga suures plaanis konstellatsioonide meetodit. Siiski ilmnevad nad igas individuaalses klienditöös uuel ja unikaalsel kujul.

Mis paneb konstellatsiooni tööle?

Konstellatsioonide esmakordsel jälgimisel tundub “esinduse” fenomen -- et esindajad oskavad midagi öelda kliendi peresüsteemi kohta ilma, et seda neile eelnevalt kirjeldataks -- üllatavalt loomulikuna. Konstellatsioonides mitte kunagi osalenud inimesele kõlab kirjeldus sellest teinekord halvemal juhul amatöörteatri, rollimängu või veel millegi veel hullemana.

Sellest, mis konstellatsiooni käigus toimub,  ei ole üldiselt aktsepteeritud selgitust. Esitame siinkohal lühikese kokkuvõtte reast kasutuselolevatest kirjeldustest.

  1. Esoteeriline seletus: esoteerika suhtes sümpaatiat omavad inimesed keskenduvad konstellatsioonidele kui teatavale energiatööle. Kuivõrd kõikidel inimestel on ka oma bioenergiaväli, siis suudavad nad vastu võtta informatsiooni üldisest energiaväljast.
  2. Loodusteaduslik seletus: konstellatsiooni “väli” on kas elektromagnetväli, kvantväli või morfogeneetiline väli (Briti bioloogi Rupert Sheldrake’i hüpotees teatavate psii-nähtuste selgitamiseks, nt telepaatia). Viimasele viitas ka Bert Hellinger, küll ettevaatlikult kui ühele võimalusele. Morfogeneetiliste väljade olemasolu pole teaduslikult kinnitust leidnud, aga on kütkestav hüpotees. Tasub olla teadlik, et pole olemas teaduskatseid, mis kinnitaksid, et konstellatsioonis on tegemist elektromagnet- või kvantnähtustega.
  3. Neurobioloogiline seletus: selline seletus viitab tervele reale arengutele erinevates teadusharudes. Epigeneetika on näidanud, et esivanemate läbielatud trauma mõjutab järeltulijate geene (nt Rachel Yehuda Bergi tööd holokausti üleelanute järeltulijatega ning naistega, kes olid 9. septembri terrorirünnakute ajal rasedad). Neurobioloogid on avastanud nn “peegelneuronid”, mis aktiveeruvad nii tegevuse sooritamisel kui sellesama tegevuse sooritamisel teiste poolt. Samuti on olulised Stephen Porgesi tööd uitnärvist ja “sotsiaalsest närvisüsteemist”.
  4. Skeptitsistlik seletus: esindajad loevad kliendi keha mikrosignaale ning kohanduvad oma üldsõnalisi kirjeldusi sellele vastavaks. Selles sarnanevad nad arvutada oskavate loomade või muu selletaolise kurioosumiga -- ise oma tegusid mõistmata reageerivad nad kliendi antud stiimulitele.

Tasub tähendada, et konstellööri vaatevinklist ei ole olulist vahet, millega esinduse fenomeni selgitada. Erinevate selgituste kasutamine võimaldab töötada nii müstilisema kui ka sekulaarsema ilmavaatega inimestega.

Tuesday, July 25, 2017

Hierarhia ja väärikus

Alustuseks tahan öelda midagi inimlikust suurusest. Mõni aeg tagasi lugesin Konfutsiuse tekste. Kui ma neid tekste lugesin, taipasin midagi inimlikust suurusest. See, mida ma taipasin tema kirjutistest, oli: inimolendites on suurim see, mis teeb neid võrdseks teistega. Kõik muu, mis kaldub kõrgemale või madalamale inimolenditele ühisest, teeb meid pisemaks. Kui me seda teame, võime välja arendada sügava austuse iga inimolendi vastu.”

Bert Hellinger

Osalesin hiljuti suures (~50 inimest) konstellatsioonigrupis, kus leidis aset ka põnev arutelu selle kohta, mis võiksid olla ühe inimeste ühenduse olulised printsiibid. Ootamatult-spontaanselt jõudsid mõlemad mõnede sarnaste seisukohtadeni: vabadus on oluline, vastutus on oluline... ja mis veel? Võrdsus, ütles üks. Väärikus ütles teine.

Minu jaoks on võrdsuse ja väärikuse printsiibid omavahel selgelt seotud. On selge, et me oleme paljude tunnuste poolest ebavõrdsed: kasv, majandusseis, haridus, igasugused hingelised pahed ja tugevused. Siiski võib näha iga inimese taga nende väärikust: midagi mis on kõikidele ühine.

Inimväärikusel on eriline väärtuseline tähtsus: see võimaldas Teise maailmasõja järel maailma erinevatesse kultuurilistesse ja religioossetesse kontekstidesse kuuluvatel inimestel leida ühe aktsepteeritava inimsuse ühisosa. ÜRO inimõiguste deklaratsioonis nimetati inimõigust märkimaks ära, et iga inimene väärib austust. See on põhjendus miks inimolenditel üldse mingisugused põhiõigused on.[1]

Seega kui oleme ühenduses iseenda väärikusega ja ka teiste inimeste väärikusega isegi nende väärikusega, kes meid vihkavad või keda meie vihkame – võib see teha elu meie jaoks kergemaks. Võib isegi olla, et sellised keerulised suhted paranevad või neid on lihtsam taluda.

Inimväärikuse küsimus on oluline hierarhiliste suhete puhul. Jäigalt hierarhilised suhted äratavad meis mälestuse hierarhilistes suhetes kogetud vägivallast, millist konstellatsioonides nimetatakse ohvrite ja süüdlaste suheteks.[2]

Siinkohal võib mõtiskleda ka domineerimishierarhiate ja kasvuhierarhiate erinevusele.
[3]

Domineerimishierarhiate puhul on hierarhia alumisel pulgal olijad pelgalt vahendiks eesmärgi saavutamisel. Kasvuhierarhiate puhul töötavad kõik hierarhias osalejad parima saavutuse saamiseks. Kuid tegemist on siiski hierarhiatega, kus vanematel, kogenumatel, targematel, mingil põhjusel terviku jaoks olulisematel on olulisem koht.

Konstellatsioonitööga mõistagi püüdleme selle poole, et inimhierarhiad oleksid enam kasvuhierarhiad ja vähem domineerimishierarhiad.

Albrecht Mahril põhineb järgmine konstellatsiooniformaat (esitan selle muidugi oma arusaamise järgi).

Elemendid
1. Mina
2. Minu väärikus
3. Tema (keegi, kellega mul on keeruline läbi saada)
4. Tema väärikus

Esindajate vaatlemise ja küsitlemise teel uurida suhteid.
Kas mina näen omaenda väärikust?
Kas mina näen tema väärikust?
Kas tema näeb enda väärikust?

Võib juhtuda, et kontakti kaudu väärikusega on võimalik tuua suhtesse inimlikum mõõde, enam võrdsust. Ja kindlasti on seal üks võimalus avada oma inimlikku suurust, millest kõneleb Bert Hellinger.

1 Mary Ann Glendon, A World Made New, Random House 2002, lk-d 146-147.
2 Tiiu Bolzmann, Perekonna varjatud seadused, Väike Vanker 2013, lk 117.
3 – Dr. Jan Garrett, The Chalice and the Blade:A Discussion of the Ideas of Riane Eisler [25.07.2017].

(04/08/2017) Kasvu- ja domineerimishierarhiate mõistete puhul jätsin algselt viitamata Ken Wilberile, kelle kirjutistes selle käsitlusega hierarhiatest esmalt kokku puutusin. Olen siiski Ken Wilberi tööst jätkuvas vaimustuses juba 15 aastat. Tutvumiseks võin soovitada tema teost "Kõiksuse lühilugu", millest on ilmunud kaks väljaannet, 2002. ning 2013. aastal.

Friday, May 5, 2017

Kaht liiki süü

Bert Hellingeri väljaarendatud ideed inimesesest ja peresüsteemidest on kohati üsna erinevad nii populaar-psühholoogilisest teadmistest kui ka psühhoteraapililisest kirjandusest. Üheks heaks näiteks sellistest erinevustest on suhtumine süüsse ja süütunnetesse.

Rahvapsühholoogia ja argitarkus ütleb: "Ära kunagi kahetse midagi, sest..." Facebooki meemidest kuni eneseabikirjanduseni on see mõte üsna ühene. Süütunded tuleb minema heita.

Psühhoteraapia koolkondades on muidugi igalühel oma lähenemine emotsionaalsetele protsessidele, sh ka süüle. Aga ka sealt kohtan harva mõtestatud lähenemist süüle.

Kuidas siis on Bert Hellingeril süüga? Seal on lugu keerulisem.

Bert Hellinger eristab primaarseid (esmaseid) ja sekundaarseid (teiseseid) tundeid. Need mõisted muidugi on laenatud psühhodünaamilistest koolkondadest, aga Hellingeri käsitluse kontekstis on mõtet neid eraldiseisvana vaadata.* Primaarsed tunded toetavad hetkes adekvaatset tegutsemist, sekundaarsed tunded hoiavad tagasi. Primaarsete tunnete puhul on kehalised muutused tugevad ja hingamine avar, kuni tunne laheneb. Sekundaarsete tunnete puhul justkui mängiks üks ja seesama "rikkis plaat".

Kas on siis nõnda ka süüga?
Primaarne süü viib parandava tegutsemiseni. Kui nõustume oma süüga, teeme loomulikult võimaliku ja vajaliku heastamiseks, olukorra parandamiseks ning elame sellega, mida ei saa muuta. Sekundaarsed süütunded muudavad tegutsemise mureks. Nad ei motiveeri tõhusalt muutuse pärast tegutsema; õigupoolest nad takistavad muutust. Inimesed võivad ühe hea probleemi pärast aastaid muretseda nagu koer muretseb kondi pärast, aga miski ei muutu. Nad piinavad ennast ja teisi, aga miski ei muutu. Need, kel on vaja millegipärast positiivseid muutusi vältida, peavad oma primaarse süü muutma sekundaarseteks süütunneteks. (Love's Hidden Symmetry, lk 226.)

Sageli Hellinger kasutabki eraldi mõisteid "süü" ja "süütunded".

Süüd võiks käsitleda kui kahetsust. Hea on meenutada, et Bert Hellinger on olnud preester. Pattude kahetsus on vajalik, et patud andeks antaks. Tundub, et nii on ka selliste muutustega inimeses, mis ei ole religiooni ja lunastuse valdkonnas. Seega on kahetsus tegelikkuse tunnistamine ja enda osa eest vastutuse võtmine.

Süütunnetel on kindlasti oma osa peresüsteemse tasakaalu (homöostaasi) hoidmisel. Süsteemi jaoks on stabiilsus vajalik, isegi kui mõnede pereliikmete kannatused süsteemis seetõttu kunagi kahaneda ei saa. Võib öelda, et teatavad kannatused on siis vastavale süsteemile vajalikud.

Mida siis teha? Süüga pole vaja midagi teha, see annab ise täpselt teada, mida hingerahu leidmiseks vaja on. Süütunnetest tuleb loobuda ja seista silmitsi sellega, mille eest nad kaitsevad. See võib olla hoopis valu või viha. Igatahes ei tööta ükski oma nime väärt konstellöör sekundaarsete tunnetega, vaja on jõuda primaarseni. (Selles võib psühhoteraapiline lähenemine erineda.)

Siiski on asjade suures plaanis nii süül kui süütunnetel oma koht.

* - Selle kohta võib pikemalt lugeda "Love's Hidden Symmetry" üheksandast peatükist.

(02/08/2017) - Martin Buberi ettekanne "Guilt and Guilt Feelings" (taasavaldatud teoses "Martin Buber on Psychology and Psychotherapy", Syracuse UP 1999, lk-d 110-138) on arvatavasti olnud Hellingeri tehtud eristuse üheks eelkäijaks.

(03/12/2017) "Terapeudi meetodid [...] ei puuduta tahtlikult autentset süütunnet, mis [...] on rangelt isiklikku laadi ning ei luba lihtsal kombel end üldistesse väidetesse vangistada. [Psühhoteraapia] õpetusele ja praktikale lähemal on tegeleda mahasurutud lapseea-soovide või rändamaläinud nooruslike ihadega kui sõbra või kutsumuse reetmise sisemiste tagajärgedega. Sellise patsiendi jaoks on suur kergendus kui teda juhitakse oma autentsest süütundest kõrvale kahtlusteta neurootilisele, mis [...] lubab end leida unenägude mikrokosmoses või vabade assotsiatsioonide voos." -- Martin Buber, op cit.

Thursday, March 23, 2017

Konstellatsioonid Brasiilia kohtusüsteemis

Bert Hellingeri juures õppinud Brasiilia kohtunik Sami Storch viis perekonnavaidlustes osalevate inimestega läbi kuus töötuba. Tulemused olid hämmastavad: kui osalesid abikaasadest mõlemad, jõuti 100% juhtudel kompromissini. Kui osales üks, jõuti kompromissini 91% juhtudest. Kui ei osalenud kumbki, jõuti kompromissini 73% juhtudest. Need arvud on antud puhtalt töötoas osalemise alusel, mitte sõltuvalt sellest, kas kellegiga töötati individuaalselt. Ka 73% kompromisse on Storchi sõnul kõrge kompromisside protsent, mida ta seletab konstellatsioonitöö mõjuga ühiskonnale laiemalt (sisuliselt ei pea ta töötubades mitteosalenuid kontrollgrupiks).

Alljärgnev tekst on tõlge kohtunik Storchi artiklist, milles ta võtab kokku oma töö konstellatsioonidega perekonnaasjades. Juurdelisatud videos kirjeldab ta ka tööd kriminaal-, keskkonna- ja muudes asjades. Tõlke tegin inglise keele kaudu, inglisekeelne tõlge pärineb Yishai Gasterilt (ilmselt küll automaattõlge).

Käesolevas postituses soovin ette kanda mõned tulemused, mida võis vaadelda perekonstellatsioonide rakendamisel Castro Alvesi piirkonnakohtus Bahias oktoobrist juunini 2013.

Me viisime läbi kuus üritust (kogemuslikku ettekannet) teemal "Paaride lahutamine, lapsed ja side, mis iial ei katke", milles osalesid perekonnaasjade poolt puudutatud inimesed.

Need üritused algavad loenguga, mille viisin läbi mina, perekonna süsteemsetest ühendustest, kriiside põhjustest suhetes ning parimatest viisidest toimetulekuks, erilise rõhuasetusegalaste terve arengu säilitamisele. Siis viisime läbi meditatsiooni, milles inimesed jõuavad kontakti oma tõelise armastuse ja kaotuse tunnetega, mis tulenevad perekriisist. Seejärel saavad osalised kogeda perekonstellatsioonide meetodit -- kas siis oma isiklikku pereküsimust "konstelleerides", teise osalise konstellatsioonis esindajana osaledes või lihtsalt vaatlejatena.

Perekonstellatsioonides paneb inimene ette "vaadata" enda peresüsteemi. Seejärel valitakse kohalolijatest esindajad sellele inimesele ja tema pereliikmetele. Töökäigus hakkavad esindajad väljendama tundeid, mille kaudu saavad arusaadavaks selle perekonna suhete varjatud dünaamikad. Sageli jõutakse kriiside ning raskuste lähtekohtadeni, mis võivad olla seotud perekonna minevikus aset leidnud tõsiasjadega (sealhulgas lahkunud põlvkondades). Nad saavad ühtlasi vaadelda, millised liikumised ja asendid viivad lahendusele.

Mõned nädalad pärast loenguid viisime läbi  lepitusmenetlused, mille osapooltest suur osa oli osalenud kogemuslikus loengus perekonstellatsioonidest. Istungite käigus leidsid lepitajad olevat lihtsama lepitada juhtumeid, kus üks või mõlemad osapooled olid kogenud perekonstellatsioone.

Lisaks kasutasime me tagasisidelehti, et hinnata ürituse mõju nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt. Tulemused näitasid, et selle töö mõju osapooltele ja nende peredele on äärmiselt positiivne, nii nagu ka igapäevastele inimsuhetele.

Tulemused: 90 istungist menetlustes, milles vähemalt üks osapooltest osales konstellatsioonides, oli lepituste määr 91%. Ülejäänutes oli see 73%. Menetlustes, milles mõlemad osapooled osalesid konstellatsioonides, oli kompromissini jõudmise määr 100%.

Lisaks kandsid lepitajad ette, kui kerge oli kompromissini jõuda inimestel, kes 2013. aasta esimesel semestril konstellatsioonides osalesid, kuna nad olid juba kompromissiks valmis.


Lepitusemenetluse istungi järgsetest küsimustikest, mille täitsid 80 konstellatsioonides osalenud inimest, saime järgmised vastused:

59 % inimestest märkis, et olid märganud pärast loengut muutusi oma lapse teise vanema käitumises, mis osapoolte vahelisi suhteid parendas. 28,9 % jaoks oli muutus märkimisväärne või suur.
59 % märkis, et loeng aitas või lihtsustas kokkuleppeni jõudmist istungi ajal. 27% jaoks aitas see märkimisväärselt. 20,9 % jaoks aitas see suurel määral.
77 % märkis, et loeng aitas parendada vanematevahelisi vestlusi hooldusõiguste, külastusõiguste, raha teemadel ning muudel osapoolte last puudutavates küsimustes. 41% jaoks oli sellest märkimisväärsel määral abi. 15.5 % jaoks oli sellest suurel määral abi.
71 % märkisid, et loeng aitas neil parendada oma suhet lapse isa või emaga pärast loengut. Märkimisväärselt 26.8 %-l ja suurel määral 12.2 %-l.
94,5 % märkisid paranemist suhetes lapsega. Suhted paranesid suurel määral 48,8 %-l ja märkimisväärselt veel 30,4 %-l. Ainult 4 inimest ei märganud sellist paranemist.
76,8 % märkisid, et lapse teise vanema suhe lapsega on parenenud. See parenemine oli märkimisväärne 41,5 % juhtudest ja suur 9,8 %-l.
Lisaks märkisid 55 %, et pärast perekonstellatsioonide kogemist tunnevad nad teemaga tegeledes end rahulikumalt; 45 % märkisid, et nende südamevalu on vähenenud; 33 %, et oli lihtsam teise poolega dialoogis olla; 36 %, et nad olid hakanud teist osapoolt rohkem austama ja nende raskusi mõistma. 24 % märkis, et teine osapool oli hakanud neid rohkem austama.
Refleksiivsed tagajärjed: lisaks kompromisskokulepete arvu suurenemisele ja osapooltevahelise üksteisemõistmise hõlbustamisele on need praktikad tekitanud muutuse piirkonna kultuuris, eriti mis puudutab advokaate ja kohtusüsteemis töötavaid inimesi.
Ka advokaate puudutasid konstellatsioonid ja süsteemse lähenemise omaksvõtt, nad on omandanud enam lepitava vaate ning toetavad hagimenetlustes rohkem õiglust.
2013. aasta lepituseteemaline liikumine piirkonnas, mis hõlmas loenguid ja lepitusmenetlusi, äratas ametnike, advokaatide ja kogukonna mitmete muude liikmete pühendumise kes vabatahtlikult osalesid töös, julgustatuna tehtud töös ilmnenud positiivsest õhkkonnast.

Juurdelisatud video Bert Hellingeri seminarilt on tekstist hilisem, pärinedes 2015. aasta juunist (tekst on Storchi blogis avaldatud märtsis 2014).

 

Monday, March 13, 2017

Lahenduslaused Bert Hellingerilt

Teen siinkohal vabalt kättesaadavaks mõned aastad tagasi tehtud tõlke Bert Hellingeri teosest On Life & Other Paradoxes (Zeig, Tucker & Theisen 2002), lk 61-75. Tõenäosus, et keegi selle raamatu eesti keeles paberkujul avaldab, on üpris väike. Lauseid võib lugeda ka läbitunnetamiseks, ilma tingimata neid kasutamata (st kui lugeja pole ise konstellöör). Minule pakuvad nad endiselt liigutavat läbielamist, palju aastaid pärast nende esmakordset kuulmist.

Sissejuhatavad kommentaarid


Kord ja armastus


Armastus täidab seda, mida kord mahutab.
Armastus on vesi, kord anum.

Kord kogub, armastus voolab.

Kord ja armastus töötavad koos.

Nõnda kui helisev laul allub harmooniale,
nii allub armastus olemuslikule korrale.

Ja nagu kõrv kohaneb raskustega ebakõlale,
isegi kui seda on selgitatud,
nii kohaneb hing raskustega
armastusele ilma korrata.

Mõned inimesed käsitlevad seda iseeneslikku korda
nagu oleks see arvamus
mida sa võid valida või muuta oma tahte järgi.

Aga kord on ettemääratud.
See toimib, kas me mõistame seda või mitte.
Seda ei mõelda välja, see avastatakse.
Me tuletame korra, nagu tähenduse ja hinge,
selle toimest.

Tänupalve meie elude koidikuil


Kallis ema,

Ma võtan sult kõik,
kõik täielikult koos kõigega, mis sinu juurde kuulub
ja täie hinnaga, mis sa selle eest maksid
ja mida mina samuti selle eest maksan.

Ma teen sellest midagi
sinu rõõmuks ja sinu mälestuseks.
See ei olnud ilmaasjata.

Ma hoian seda ja austan seda
ja kui ma saan, annan selle edasi, nii nagu sina seda tegid.

Ma võtan sinu omale emaks
ja sa võid saada mu omale lapseks.

Sina oled minu jaoks õige
ja mina olen õige laps sulle.

Sina oled suur, mina olen väike.
Sina annad ja mina võtan -- kallis Ema.

Ma olen õnnelik, et sa valisid Isa.
Teie kaks olete minu jaoks õiged.
Ainult teie!

[Isa kohta sama]

Austamine ja armastamine


Mehed ja naised

Mees ja naine üksteisele:
Ma võtan sinu omale naiseks/meheks koos kõigega, mis sinu juurde kuulub.

Vanemad üksteisele:
Meie lastes ma austan ja armastan sind.

Puudega või surnud lapse vanemad üksteisele:
Me kanname seda üheskoos -- armastusega.

Mees naisele, kes suri nende last sünnitades:
Minu armastus sinu vastu jääb; ja sinu mälestuseks hoolitsen ma meie lapse eest.

Mees, kes põeb surmatõbe, oma naisele:
Ma usaldan meie lapsed sinu hoolde -- armastusega.

Teine naine, lahutatud esimesele naisele:
Sina oled esimene, mina olen teine.

Teine naine, surnud esimesele naisele:
Ma võtan enda peale sinu lapsed -- armastusest sinu vastu.

Vanemad ja lapsed

Surmatõves isa oma lastele:
Ma usaldan teid teie ema hoolde -- armastusega.

Ema, kelle abikaasa suri varajaselt, oma lastele:
Teis armastan ja austan ma ka teie isa. Teie jaoks on ta läbi minu ikka siin.

Lahutatud ema oma lastele, nähes et nad vihkavad oma isa:
Ma armastasin teie isa väga, ja kui te saate temasuguseks, nõustun ma sellega.

Naine, kes oleks eelistanud abielluda teise mehega, oma lastele:
Teie jaoks on teie isa parim.

Ema ja isa aborditud lapsele:
Kallis laps
Ma võtan sind nüüd endale lapseks ja sa võid saada mu endale emaks/isaks
ja
Mul on kahju.
Ma annan sulle nüüd koha oma südames ja sul on osa kõigest heast, mida ma teen sinu mälestuseks ja sind arvestades.

Lapsed ja vanemad

Laps isale ja emale, nende ees kummardades:
Ma annan teile -- teile mõlemale -- au.

Poeg emale, kes suri teda sünnitades:
Kallis Ema, palun õnnista mind.

Poeg, kes soovib oma isale järgneda, veendumuste pärast vanglas surnud isale:
Ma ei lase sul minna enne kui sa mind õnnistad.

Poeg isale, kes jäi sõjas süüdi:
Isa, ma lasen sul minna, mis iganes on su saatus ja su süü.

Surmavalt haige poeg oma isale, suutmata ikka veel tema ees kummardada:
Palun anna mulle veel natuke aega.

Laps isale, kes ennast tappis:
Ma kummardan sinu otsuse ja sinu saatuse ees.
Sa jääd alati minu isaks ja mina jään alati sinu lapseks.

Alkohoolikust isa poeg oma emale:
Ema, ma kinnitan sulle, et austan oma isa, nagu sina.

Tütar, keda isa samastab oma endise naisega, oma isale, samal ajal ema peale näidates:
Tema on minu ema ja mina olen tema tütar.
Tema on minu jaoks ainus õige.
Mul pole midagi selle teisega tegemist.

Sama tütar oma emale:
Sina oled minu ema ja mina olen sinu tütar.
Sina oled minu jaoks õige.
Mul pole midagi tegemist Isa uue naisega.

[Poja puhul paralleelne tekst]

Poeg emale kui too räägib halvustavalt tema isast:
Kui sa näed teda, näed sa ka mind.

Tütar emale, kui ta kardab temasuguseks saamist:
Vaata, ma olen saanud selliseks nagu sina, ja ma olen sellega rahul.

Õed ja vennad

Naine oma vanemale õele, kes tema eest lapsena hoolitses:
Ma tean, mis sa mulle andsid. Ma austan seda ja see on minuga kaasas.

Naine oma vennale, kelle kohta tal on tunne, et see pole oma pojale hea isa:
Tema jaoks oled sa parim.

Mees oma vanemale vennale, kes suri vara:
Ma austan sind kui minu suurt venda.
Sina oled esimene ja mina olen teine.

Väljaspool abielu sündinud vanemate laps oma noorematele õdedele ja vendadele, kelle eest teda salajas hoiti:
Ma olen teie õde/vend.

Naine oma vanemale vennale, kelle süüd ta lunastab:
Ma austan sinu saatust ja jään enda oma juurde.

Andmine ja võtmine

Ema oma pojale, kelle sündides ta haigestus:
Ma andsin sulle rõõmuga elu, isegi selle hinnaga. Sa võid selle võtta kui kingi -- see teeb mind õnnelikuks.

Laps vanematele, kes abiellusid lapse pärast ja kes on õnnetud:
Mis etteheited või süü ka teie vahel olla võib -- ma võtan, mis te andsite, armastusega.

Laps emale, kes sünniprotsessis viga sai:
Kallis Ema, kuna sa maksid nii kõrge hinna mu elu eest, siis see pole olnud asjata.

Naine oma emale, kes suri sünnitusel:
Ema, kallis ema, see oli tõeliselt kohutav.
Ning osutades oma perekonnale:
Vaata, elu on hästi edasi läinud.
Ma annan edasi, mis sina mulle andsid.

Laps emale, kes andis ta adopteerimisele:
Ema, kui see vabastab sind koormast, kannan ma seda hea meelega.

Adopteeritud laps ema uuesti nähes:
Ma olen õnnelik, et sa mind sünnitasid.

Jäämine

Laps vanematele, nähes et üks neist tahab lahkuda või surra:
Kallis Isa, kallis Ema,
isegi kui te lähete, mina jään.
Ma austan teid alati.
Sa jääd alati mu isaks. Sa jääd alati mu emaks.

Laps kellelegi peres, kellele laps tahab öelda “ma suren sinu asemel”:
Kallis Isa (või Ema või Vend või Õde), isegi kui sina lähed, siis mina jään.
Ja:
Kallis Isa (või Ema või Vend või Õde), palun õnnista mind, isegi kui sina lähed ja mina jään.

Laps surnud pereliikmetele, kui see laps ei julge elada, sest nad on surnud:
Kallis Isa (või Ema või Vend või Õde), sina oled surnud.
Ma elan veel natuke, siis suren ka mina.
Või:
Ma viin lõpule selle, mis on mulle antud, seni kuni see kestab.
Siis suren ka mina.

Ema, kes tahtis surra, oma väikesele tütrele, kes oli jäänud surmavalt haigeks:
Ma jään -- ja ma rõõmustan, kui ka sina jääd.

Naine oma vanavanaemale, kes sünnitusel suri:
Palun ole sõbralik kui ma jään oma abikaasa ja lapsega.

Anorektiline tütar oma isale, kes tahab lahkuda:
Kallis Isa, isegi kui sa lähed -- mina jään. Ma jään Emaga.
Ja oma emale:
Ema, isegi kui Isa läheb, ma jään.

Anorektikust tütar oma isa surnud õdedele ja vendadele kui ta näeb, et too tahab neile järgneda:
Palun õnnistage mu isa kui ta jääb meiega ja õnnistage mind kui ma jään oma isaga.

Buliimikust tütar, kellele söömine tähendab soovi elada ja oksendamine tähendab soovi surra, oma isale:
Isa, ma jään. Mulle meeldib see, mida ma saan koos sinuga süüa.
Ma võtan selle sult heal meelel.

Mängusõltlane oma vanaisale ja isale, nähes et ta tahab neile surma järgneda:
Ma pigem mängin oma raha ära kui oma elu

Lahendamine

Isa oma pojale, kes teda põlgab:
Kuule, mu poeg: mina olen sinu isa ja sina oled minu poeg.

Isa, kes on sõjas raskelt invaliidiks jäänud, tütrele kes soovib tema kannatusi enda peale võtta:
Ma kannan seda ise. Mis mind puudutab, oled sina vaba.

Laps vanematele, kes last vääriti kohtlesid:
See oli kohutav. Siiski ma teen oma eluga midagi.

Mees oma naisele, keda lapsena vääriti koheldi:
Luba endal neid armastada, siis oled sa vaba.

Kui keegi on teinud vea, ja selle pärast kannatab:
Ma tegin vea ja nüüd ma nõustun selle tagajärgedega.

Tütar emale, kes talle ütles, et ta on hoor:
Ema, seda ma olen -- natuke.

Naine, kes tahab kohe vastu vaielda kui keegi midagi ebaõiglast ütleb:
Midagi selles on.

Lahkumine ja rahu

Laps vanematele, suureks kasvades ja lahkudes:
Ma võtan, mis te mulle andsite.
Seda oli palju ja sellest piisab.
Ülejäänu teen ma ise.
Ja nüüd ma jätan teid rahus.

Mees ja naine üksteisele lahku minnes:
Ma võtan, mis sa mulle andsid. Seda on palju.
Ma võtan selle endaga ja austan seda alati.
Selles, mis läks meie vahel valesti, ma võtan oma osa vastutusest ja jätan sinu sinu osaga.
Ja nüüd ma jätan sind rahus.

Vanemad oma lapsele, kes suri:
Me andsime sulle su elu rõõmuga ja rõõmuga tegime kõik, mis me tegime.
Me laseme sul nüüd minna, rahus.
Siiski jääd meie jaoks sa alati meie lapseks ja meie sinu vanemateks.

Isa pojale, kes end tappis:
Ma hoian oma südames sinu jaoks kohta.
Sa jääd alati minu pojaks ja mina sinu isaks.

Laps isale, kes end tappis:
Ma austan sinu saatust ja sinu otsust.
Sa peaksid teadma, et asjad on hästi läinud.
Ja nüüd võid sa saada oma rahu.

Tütar oma isale, kelle ta leidis surnuna, ennast tapnuna:
Kallis Isa, minu sees oled sa ikka elus ja minu sees läheb sul hästi.
Ma lasen sul osaleda kõiges, mida ma teen.

Ema oma pojale, kes suri õnnetuses, kelle pärast ta ikka leinab:
Ma austan sinu elu ja sinu surma.

Tütar oma isale, kes suri kui too oli veel väike.
Kallis Isa, sa oled minu sees ikka siin.