Thursday, December 29, 2016

Tõest, mis tervendab

Tahan alustuseks jagada ühe sufi valmi.

Tõe riik
Üks mees uskus, et selline tavapärane elu ärkvelolekus, nagu inimesed seda teavad, pole ühelgi juhul täielik.
 Ta otsis ajastu tõelist Õpetajat. Ta luges paljusid raamatuid ja ühines paljude gruppidega, ja ta kuulis ühe meistri sõnu teise järel, ning oli tunnistajaks nende tegudele. Ta viis ellu neid korraldusi ja vaimseid harjutusi, mis talle paistsid enam meeldivad.
Mõned tema kogemustest ülendasid ta meeli. Vahepeal oli ta segaduses; tal polnud üldse mingit arusaama, milline tema tase oli ning kus ja millal tema otsing võiks lõppeda.
Ühel päeval teostas mees oma käitumise ülevaatust kui ta äkitselt leidis end kõrgelt lugupeetud targa maja lähedal. Selle maja aias kohtas ta Khidr'it, salajast juhti teel Tõeni.


Khidr viis ta kohta, kus ta nägi inimesi suurtes kannatustes ja mures, ja ta küsis, kes nood on.

"Me oleme need, kes ei järginud tõelisi õpetusi, kes ei olnud oma ettevõtmistele truud, kes austasid isahakanud õpetajaid," ütlesid nad.

Siis viis Khidr ta paika, kus kõik olid nägusad ning rõõmsameelsed. Ta küsis, kes nood on. "Me oleme need, kes ei järginud Tee tõelisi märke," ütlesid nad.

"Aga kui te eirasite märke, kuidas saate te olla õnnelikud?" küsis rändur.

"Sest me valisime õnne Tõe asemel," vastasid inimesed, "just nagu need kes valisid isehakanud, valisid ka kannatuse."

"Aga kas pole õnn inimese ideealiks?" küsis rändur.

"Inimese eesmärk on Tõde. Tõde on enamat kui õnn. Inimesel, kel on Tõde, võib olla mistahes meeleolu ta soovib, või mitte ükski," ütlesid nad talle. "Me teesklesime, et Tõde on õnn ning et õnn on Tõde, ning inimesed uskusid meid, seetõttu oled sinagi kuni praeguseni kujutanud ette, et õnne peab olema seesama kui Tõde. Aga õnn muudab sind enese vangiks, nii nagu ka õnnetus."

Siis leidis mees end uuesti aiast, Khidri kõrvalt.

"Ma täidan ühe su soovi," ütles Khidr.

"Ma soovin teada, miks ma olen oma otsingutes ebaõnnestunud ja kuidas mind võiks edu oodata," ütles mees.

"Sa oled oma elu peaaegu ära raisanud," ütles Khidr, "sest sa oled olnud valetaja. Su vale seisnes isikliku rahulolu otsimises kui sa oleksid võinud otsida Tõde."

"Aga siiski jõudsin ma kohta, kus ma leidsin sinu," ütles mees, "ja see on miski, mida peaaegu kellegagi ei juhtu."

"Ja sa kohtasid mind," ütles Khidr, "sest sul oli vähemalt korraks piisavalt siirust soovida Tõde selle enese pärast. See siirus tolles hetkes pani mind su kutsele vastama."

Nüüd tundis mees ülevoolavat soovi leida tõde, isegi kui ta sealjuures ennast kaotaks.

Khidr aga oli eemale kõndimas ja mees hakkas talle järele jooksma.

"Sa ei saa mulle järgneda," ütles Khidr, "sest ma naasen tavalisse maailma, valede maailma, kuna seal ma pean olema kui soovin oma tööd teha."

Ja kui mees enda ümber taas ringi vaatas, sai ta aru, et pole enam targa aias, vaid seisab tõe riigis.

- Idries Shah, Thinkers of the East, lk-d. 66-67.

Kuidas seondub see lugu konstellatsioonidega? Tuletan meelde, et mitte asjata pole esimese eesti keeles konstellatsioonidest ilmunud raamatu nimi "Tegelikkuse tervendav jõud" (autor Wilfried Nelles, välja andnud Väike Vanker 2010).

See, mis konstellatsioonides tervendab, on kokkupuude hingelise sügava tegelikkusega. See tegelikkus on sageli natuke valus või absurdne, aga teeb tugevamaks. 

Muidugi pole kõik veel tegelikkus, mis on valus või absurdne, või isegi kõik, mis teeb tugevamaks. Lihtsalt konstellatsioonides on võimalik tegelikkust vastuvaidlematul kombel ära tunda.

Ja mitte kõik, millega me konstellatsioonides töötame, pole "tõe riik" valmi tähenduses. Me töötame palju ka "valede maal". Lihtsalt ilma tõeni jõudmata -- see tähendab siis keskset koormavat dünaamikat -- pole kuitahes paljudel sügavatel rituaalidel, tunnete tagastamistel, isegi austusel või lahendavatel lausetel suuremat kandepinda.

Ja muidugi nõuab tõde teatavat hoiakut, me võime nimetada seda siiruseks. Ebasiirastena jääme, nagu valmi alguses, ringi jooksma erinevate õpetuste vahel.

Kuigi tõde või tegelikkus selles mõttes, millele olen talle siin postituses viidanud, on ennekõike just tunnetatav, võime me ütelda mõned sõnad tõe piiride kohta. Tõest saame konstellatsioonides rääkida seoses eksistentsiaalsete küsimustega, seoses elu, surma ja nende hinnaga.

- "Ma elan ainult sinu surma tõttu ja tänu sellele."
- "Sina oled minu isa."
- "Ma surin, et minna oma emale järele."

Need on sellised lihtsad tõed, mille kohta ei saa väga veenvalt öelda, et seal oleks mingit ruumi interpreteeringuteks.

Need tõed on tugevad ja nad on ajutised. Nad sünnivad konkreetses konstellatsioonis ja pärast konstellatsiooni lõpetamist on targem nad ära unustada. Võib muidugi neid edasi kanda, üldistada et alati on niimoodi, aga selliste üldistuste tulemus ei ole enam tõde. Vähemasti mitte tervendav tõde.

No comments:

Post a Comment