Saturday, December 31, 2016

Uusaastameditatsioon Bert Hellingerilt

"Igal aastal lõpeb vana aasta ja algab uus aasta. Sõltumata sündmustest, mis leidsid aset mööduval aastal või nendest, mis leiavad aset järgmisel, on ülemineku taga üks veider seadus. Maa pöörleb oma teljel. Päike, mis Maad ligi tõmbab, reisib oma orbiidil, lõpetab oma tsükli ühel aastal selleks, et alustada uut. See toimub sõltumatult kõigest, mis Maal eksisteerib ja mis siin toimub.

Aasta lõpus võime me teadlikult selle ebatavalise rütmiga ühenduda. Kuidas? Häirimatult. Kõigel on oma ebatavalised pöörangud. Kõik, mis paistab meile lähedane ja oluline, liigub eemale, et teha ruumi millelegi igavikulisele, mis meile paistab olevat alati sama, alati samas liikumises.

Ja meiegi liigume, üheskoos planeet Maaga, ümber oma inimlike sfääride, ümber oma keskme. See liikumine on samuti väga ebatavaline liikumine. Just nagu me kogeme Maa orbiiti ümber päikese, mille liikumine ületab kaugelt meie mõõtmeid ning mida tajutakse ülimusliku ja meie teekonnast absoluutselt sõltumatuna, samal kombel, mil me kogeme ringlust meis endis kui lõputult kauget keset, mis tõmbab meid voogu, millest me end vabastada ei suuda.

Igal aastal liigub miski meis ja ruumis edasi. Kuidas me tajume täna vana aastat ja uut? Lõdvestunult.
Lubame endal võbeleda kooskõlas kosmilise liikumisega sees ja väljas. Kooskõlas selle liikumisega laseme vanal aastal mööduda, just nii nagu see on, ja laseme uuel aastal tulla ühes kõigega, mida see võib tuua, ilma kahetsuseta mineviku pärast ega ootusteta tulevikule.
Igal aastal saame me teadlikuks, et meie ja maailm liigume edasi, ühinenuna selles liikumises, millele me end hülgame ja millesse me võime uskuda.
Kas me võime sellele kosmilisele liikumisele loota? Jah, üsna ilmselgelt. Muidu ei haaraks see meid endasse.
Kas me võime sellest liikumisest välja pääseda? Ilmselt mitte, sest see on kosmiline liikumine, millest midagi ei saa eraldada.
Otse vastupidi. Kosmiline tähendab, et kõik on kõigega ühendatud, eriti jõuga, mis toimib kõige selle taga, jõuga mis liigutab kõike ja soovib, et kõik oleks täpselt nii nagu see on.

Nii et igal aastal kui algab uus aasta, liigume oma teel edasi väikestel ja suurtel viisidel. Kuidas?"

Usaldusega
  Bert Hellinger


Thursday, December 29, 2016

Tõest, mis tervendab

Tahan alustuseks jagada ühe sufi valmi.

Tõe riik
Üks mees uskus, et selline tavapärane elu ärkvelolekus, nagu inimesed seda teavad, pole ühelgi juhul täielik.
 Ta otsis ajastu tõelist Õpetajat. Ta luges paljusid raamatuid ja ühines paljude gruppidega, ja ta kuulis ühe meistri sõnu teise järel, ning oli tunnistajaks nende tegudele. Ta viis ellu neid korraldusi ja vaimseid harjutusi, mis talle paistsid enam meeldivad.
Mõned tema kogemustest ülendasid ta meeli. Vahepeal oli ta segaduses; tal polnud üldse mingit arusaama, milline tema tase oli ning kus ja millal tema otsing võiks lõppeda.
Ühel päeval teostas mees oma käitumise ülevaatust kui ta äkitselt leidis end kõrgelt lugupeetud targa maja lähedal. Selle maja aias kohtas ta Khidr'it, salajast juhti teel Tõeni.


Khidr viis ta kohta, kus ta nägi inimesi suurtes kannatustes ja mures, ja ta küsis, kes nood on.

"Me oleme need, kes ei järginud tõelisi õpetusi, kes ei olnud oma ettevõtmistele truud, kes austasid isahakanud õpetajaid," ütlesid nad.

Siis viis Khidr ta paika, kus kõik olid nägusad ning rõõmsameelsed. Ta küsis, kes nood on. "Me oleme need, kes ei järginud Tee tõelisi märke," ütlesid nad.

"Aga kui te eirasite märke, kuidas saate te olla õnnelikud?" küsis rändur.

"Sest me valisime õnne Tõe asemel," vastasid inimesed, "just nagu need kes valisid isehakanud, valisid ka kannatuse."

"Aga kas pole õnn inimese ideealiks?" küsis rändur.

"Inimese eesmärk on Tõde. Tõde on enamat kui õnn. Inimesel, kel on Tõde, võib olla mistahes meeleolu ta soovib, või mitte ükski," ütlesid nad talle. "Me teesklesime, et Tõde on õnn ning et õnn on Tõde, ning inimesed uskusid meid, seetõttu oled sinagi kuni praeguseni kujutanud ette, et õnne peab olema seesama kui Tõde. Aga õnn muudab sind enese vangiks, nii nagu ka õnnetus."

Siis leidis mees end uuesti aiast, Khidri kõrvalt.

"Ma täidan ühe su soovi," ütles Khidr.

"Ma soovin teada, miks ma olen oma otsingutes ebaõnnestunud ja kuidas mind võiks edu oodata," ütles mees.

"Sa oled oma elu peaaegu ära raisanud," ütles Khidr, "sest sa oled olnud valetaja. Su vale seisnes isikliku rahulolu otsimises kui sa oleksid võinud otsida Tõde."

"Aga siiski jõudsin ma kohta, kus ma leidsin sinu," ütles mees, "ja see on miski, mida peaaegu kellegagi ei juhtu."

"Ja sa kohtasid mind," ütles Khidr, "sest sul oli vähemalt korraks piisavalt siirust soovida Tõde selle enese pärast. See siirus tolles hetkes pani mind su kutsele vastama."

Nüüd tundis mees ülevoolavat soovi leida tõde, isegi kui ta sealjuures ennast kaotaks.

Khidr aga oli eemale kõndimas ja mees hakkas talle järele jooksma.

"Sa ei saa mulle järgneda," ütles Khidr, "sest ma naasen tavalisse maailma, valede maailma, kuna seal ma pean olema kui soovin oma tööd teha."

Ja kui mees enda ümber taas ringi vaatas, sai ta aru, et pole enam targa aias, vaid seisab tõe riigis.

- Idries Shah, Thinkers of the East, lk-d. 66-67.

Kuidas seondub see lugu konstellatsioonidega? Tuletan meelde, et mitte asjata pole esimese eesti keeles konstellatsioonidest ilmunud raamatu nimi "Tegelikkuse tervendav jõud" (autor Wilfried Nelles, välja andnud Väike Vanker 2010).

See, mis konstellatsioonides tervendab, on kokkupuude hingelise sügava tegelikkusega. See tegelikkus on sageli natuke valus või absurdne, aga teeb tugevamaks. 

Muidugi pole kõik veel tegelikkus, mis on valus või absurdne, või isegi kõik, mis teeb tugevamaks. Lihtsalt konstellatsioonides on võimalik tegelikkust vastuvaidlematul kombel ära tunda.

Ja mitte kõik, millega me konstellatsioonides töötame, pole "tõe riik" valmi tähenduses. Me töötame palju ka "valede maal". Lihtsalt ilma tõeni jõudmata -- see tähendab siis keskset koormavat dünaamikat -- pole kuitahes paljudel sügavatel rituaalidel, tunnete tagastamistel, isegi austusel või lahendavatel lausetel suuremat kandepinda.

Ja muidugi nõuab tõde teatavat hoiakut, me võime nimetada seda siiruseks. Ebasiirastena jääme, nagu valmi alguses, ringi jooksma erinevate õpetuste vahel.

Kuigi tõde või tegelikkus selles mõttes, millele olen talle siin postituses viidanud, on ennekõike just tunnetatav, võime me ütelda mõned sõnad tõe piiride kohta. Tõest saame konstellatsioonides rääkida seoses eksistentsiaalsete küsimustega, seoses elu, surma ja nende hinnaga.

- "Ma elan ainult sinu surma tõttu ja tänu sellele."
- "Sina oled minu isa."
- "Ma surin, et minna oma emale järele."

Need on sellised lihtsad tõed, mille kohta ei saa väga veenvalt öelda, et seal oleks mingit ruumi interpreteeringuteks.

Need tõed on tugevad ja nad on ajutised. Nad sünnivad konkreetses konstellatsioonis ja pärast konstellatsiooni lõpetamist on targem nad ära unustada. Võib muidugi neid edasi kanda, üldistada et alati on niimoodi, aga selliste üldistuste tulemus ei ole enam tõde. Vähemasti mitte tervendav tõde.

Friday, December 2, 2016

Probleemidest ja lahendustest konstellatsioonitöös


Vestlustes inimestega -- konstellatsioonigruppides osalenutega, aga ka nendega, kes just sel põhjusel konstellatsioonidesse ei tule -- olen saanud aru, et arvestatav osa neist peab konstellatsioone millekski raskeks ja lahutamatult seotuks probleemidega. Selleks on muidugi rida arusaadavaid põhjuseid ja sellise mõistmise tõttu on konstellatsioonidel ka Eesti ühiskonnas juba teatav koht. Samal ajal on probleemikesksus liiga kitsas vaatenurk, mida ka mina oma lähenemises rõhutan võrdlemisi vähe.

Aga siiski -- ka minu jaoks on mõnikord esimene küsimus, kui klient mu kõrvale istub “mis on su põletav küsimus?” Ja siis kuulen ma probleemist: “ma olen väsinud”, “ma olen ärevil”, “mu suhted ei õnnestu” või midagi sellist. Igatahes küsin ma varem või hiljem “mida sa tahaksid?” Peaaegu alati on vastuseks “et probleem ära kaoks.”

“Et probleem ära kaoks!” Meie mõtlemises, mida populaarsed ideed enesearengust ja psühholoogiast paraku süvendavad, on õnn seotud probleemide võitmisega. Negatiivsete mälestuste kustutamise, möödunud elude rännakute, seitsme põlve suguvõsa koorma ümberjagamisega -- kõik need on minevikku suunatud ideed. Need hoiavad kliendi “probleemi-ruumis” (problem space), sageli “ohvri” või “kaebleja” tüüpi seisundites. Kuivõrd mineviku tõsiasjade muutmine on võimatu, siis mineviku suunda vaadates on kaeblemine muidugi täiesti adekvaatne ja isegi ainuvõimalik; võimsaim võimalik enesekehtestuse akt.

Võime möödaminnes meenutada ühte põhimõtet, mida igaüks võib enesevaatluses järele katsetada: nähtused, millele oma sisemaailmas tähelepanu pöörame, kasvavad. Nii et usin probleemi üle mõtisklemine annab probleemile justkui jõudu juurde. Mida enam me otsime negatiivseid mälestusi, mida kustutada, seda enam me neid leiame, lõputult.

Milles on siis asi? Põhiline konstellatsiooni definitsioon, mida mina kasutan, on “lahendusele suunatud kujund”. Mida tähendab “kujund”, on konstellatsioonides osalenuile kindlasti arusaadav ja igal juhul jääb käesolevale teemaarendusele kõrvaliseks. Mis siis on “lahendusele suunatus”?

Kui ma töötasin juristina, kerkisid ikka üles küsimused kahju hüvitamisest. Ühe näitena seaduseparagrahvidest on võlaõigusseaduse § 115 lõike 1 järgi kahjuhüvitise nõudmine kelleltki õigustatud, kui tegemist on “kohustuse rikkumisega tekitatud kahju” hüvitamisega. Ja juristi jaoks, kes pidi olema võimeline vaidlema kõige üle, võis kahju “tekitamine” olla tõeline kullasoon. Mis mõttes tekitanud? Millise teoga? Kas kahjuhüvitise nõudja oleks pidanud omalt poolt midagi tegema kahju ärahoidmiseks? Kas oli veel isikuid või umbisikulisi jõude nagu ilm, mis kahju “tekitamist” mõjutasid? Kes lõpuks ikkagi tegelikult vastutab? Sedasorti küsimused tipnesid kiirelt arusaamisega, et põhjuslik seos on mõistuse poolt loodud ja kokkuleppeline. Sain hiljem ka teada, et filosoof Wittgenstein kutsus põhjuslikkust “ebausuks”.

Sellise omandatud skepsise tõttu eelistan ma probleemi ja selle põhjuseid vähemalt esialgu ignoreerida. Probleemi kohta küsimise asemel võib kohe küsida “mida sa tahad selle asemel?” Ja selle peale ka saab klient vastata: rohkem jõudu, sisemist kindlust, toimivat suhet. Selline vastus annab konstellatsioonile suuna ja võimaldab hakata seda paigutama kliendi tulevasse ellu, mis on ju ometi natuke teistsugune!

Muidugi, inimesi on erinevaid. Võime teha näiteks sellise liigituse:
  1. Inimesed, kel on probleem ja kes tahavad sellele lahendust ükskõik kuidas.
  2. Inimesed, kel on probleem ja kes tahavad seda mõista. Seejärel lahendada.
  3. Inimesed, kel pole probleemi, aga kes tahavad ennast mõista.
  4. Kõik muud inimesed, kes suhtestuvad probleemide, lahenduste ja enesemõistmisega muudel ja üllatavatel viisidel.

Lahendusekeskne lähenemine on kõige kasulikum 1. tüüpi inimestele. 2. ja 3. tüübi olemasolu annavad samal ajal tunnistust inimese vajadusest mõtestatud maailma järele.

Lahenduskeskne töö on üks tegureid, mis võimaldab konstellatsioonidel anda sageli tulemusi ka üheainsa kohtumisega (konstellatsiooniga). Aga konstellatsioone võime teha ka enesemõistmise eesmärgil. (Muidugi võib eelneva ümber sõnastada ka nõnda, et enesemõistmise saavutamine ongi üks otsitav lahendus.)

Konstellatsioonides räägitakse mõnikord kolme tasandi südametunnistusest: isiklikust, süsteemsest ja vaimsest või universaalsest. Süsteemsel tasandil probleeme pole, probleemid on isiklikud. Ja lahenduses on alati midagi vaimset. Vaim toob sisse midagi uut.

(09/06/2017 -- eemaldatud viide 2016. aasta lõpus toimunud kursusele)



Monday, June 20, 2016

Kas hingel on kaal?

Iga hinge kaal on võrdne kõigi vastuvõetud väljakutsete summaga. 
­-- Bert Hellinger, On Life & Other Paradoxes (2002), lk 49 

Konstellatsioonide rajajalt Bert Hellingerilt tuleb mitmeid ideid, mis tunduvad olevat liiga jõulised, justkui liiga kanged, et neid oleks hõlbus tänapäeva teraapiaturul müüa. Võime isegi imestada, kuidas Eestis konstellatsioonid nii järjepidevalt kasvanud on. Samas, kes on kogenud ühte tõeliselt liigutavat ja sügavat konstellatsiooni, saab sellest kasvutrendist aru ja võib-olla, et ka mõistab sügavalt, miks selles töös kasutatakse arhailisi sõnu nagu "hing" või "õnnistus". Need sõnad justkui ei helise samas helistikus lugudega positiivsest mõtlemisest ja iseenda elu peremeheks olemisest, või isegi enam, mõttejõuga kogu maailma peremeheks olemisest. 



Bert Hellinger on kõnelenud aeg-ajalt sellest, et hingel on kaal. See on üks sedasorti kangetest, raskesti seeditavatest ja tugeva mõjuga ütlustest. Hinge kaal on midagi kivirahnu taolist ja kõigutamatut, mille vastu kerge elu ja hõlpsa edu unelmad lainetena jooksevad ja lakkavad. Tugevus, mille kaal annab, seevastu püsib ja isegi kasvab iga katsega. Eesti keeles on sõnal "raske" lisaks kaalule rida tähendusi, mis on seotud jõuetuse, rohke pingutusega jmt. Raskus on üldiselt üsna lootusetu tooniga sõna. Võib-olla omandatakse "raskuste" ületamisega midagi, näiteks raskemeelsus. Hellingeri "kaal" on midagi teistsugust. Jah, see on tõepoolest raske; raske seni, kuni me nõustume sellega, et see on raske. Paradoksaalsel kombel seejärel kaal enam ei ole raske, vaid jõuduandev. Võib-olla mõni lugeja küsib: kas see on vastutuse võtmine? Jah, ja veelgi enam. 

Kes käib konstellatsioonides esindamas, märkab varem või hiljem, et erinevates rollides saab kaalu tunda erinevalt. See on kehaline kogemus. Jäsemetes ja torsos on kaal, mis selle omaksvõtmisel tõstab pea püsti ja paneb vere jõulisemalt käima, justkui mobiliseerides inimese -- ja ehk ka suguvõsa -- sügavamaid jõude. "Kaalu" mõistet tasub seepärast võtta sõnasõnaliselt. 

Sattusin saami juurtega Kanada kolleegiga "kaalu" teemal vaidlusse. Ma arvasin, et kaal on üsna sarnane Vana-Rooma olulise voorusega, mida nimetati gravitas. Ladina keeles tähendabki see "kaalu" ning on ka raskusjõu ehk gravitatsiooni mõiste etümoloogiline juur. Gravitas on iseloomu omadus, tõsidus ja väärikas enesevalitsus, mille tingib inimese substantsiaalsus. "Temas on midagi." 

Kolleeg leidis, et põliskultuurides, millest tal on vahetu kogemus, oli loomupäraselt hea tunnetus kaalust. Näiteks on rohkem kaalu naisel, kes on sünnitanud. Kaalu annavad ellu jäämine, toidu hankimine -- elamise põhiülesanded, mille tehnilises ja hoolitsetud keskkonnas oleme unustanud. Vanus annab kaalu. 


"[Kaal] omandatakse tavaliste eluülesannete täitmisel. Kui sa teed tavalisi tegusid ja seisad silmitsi sellega, mida elu toob, siis omandad hinges kaalu. Nendel, kes püüavad leida midagi erilist, on vähem kaalu. [...] 

Tõeline eneseteostus saavutatakse, järgnedes oma sisemisele kutsumusele, sellele erilisele ülesandele, mida sind on kutsutud täitma. Kes iganes nii teeb, on teostunud. Sul on siis sisemine rahu ning oma erilisel pädevuse alal on sul kaal, on see siis töölise, ärimehe, põllumehe, ema, isa või muusikuna. Pole vahet, mis valdkond sul on, sa pead suutma teostada seda, milleni elu sind viib. See on rahulolu. 

Minu peamine eesmärk teraapias on inimesi sellise eneseteostuseni aidata."

-- Bert Hellinger & Gabriele ten Hövel, Acknowledging What Is (1999), lk 107-108.

Friday, May 27, 2016

Välja mõistest konstellatsioonitöös

Sissejuhatus

Kontekst

Konstellatsioonitöö -- võime ka öelda "konstellatsioonide välja" -- areng Eestis on pidev. Meie geograafiline paiknemine ida ja lääne vahel toob sellesse arengusse mitmekesisust: Vene IKSR-i (mille õppekava olen ise lõpetanud) mõju on suur. Teisest küljest on väga olulised terve hispaaniakeelse kultuuriruumi äramääranud väliseestlase Tiiu Bolzmanni, esimese generatsiooni konstellööri, viimastel aastatel Tartus ja Tallinnas toimunud töötoad. Kolmandaks, neljandaks... On veel mõjusid, osad neist paigutuvad juba ajaloomällu, kuid oma panusega mõjutavad nad meid edasi.

Samal ajal on ka üleilmses konstellatsioonide liikumises rida küsimusi, mis on lõpuni lahendamata ja ehk isegi lahendamatud. Selgelt kõige olulisem on järgmine küsimus: kus paiknevad konstellatsioonid teadusliku põhjendatuse, psühhoteraapilise rakenduse ning müstiliste, metafüüsiliste ja ekstrasensoorsete maailmavaadete vahepeal? 

Konstellatsioonitöö praktikud sooviksid suuremat rolli juba eksisteerivates institutsioonides nagu supervisioon, noorsootöö, lepitusmenetlus, pedagoogika jne. Teisest küljest selline tunnustus on olemuslikus vastuolus metafüüsiliste ideedega väljadest ja energiatest, mida me konstellööridena armastame tsiteerida ja sealjuures sügavalt kaugusse vaadata. 

Alex Grey pilt 'Holy Family'. Konstellöörid ei näe (enamasti) selliseid pilte, kuigi meie jutust võib taoline mulje jääda.
Enamik meist ei ole ekstrasensid, kes välja vahetult tunnetaksid. Ehk teisisõnu: õnneks pole me psühhootilised, meie hallutsinatsioonid on suuremaltjaolt kontrolli all. Ülemeeleliste võimete asemel kasutame esindajate kehakeele jälgimist ja ruumigeomeetria tõlgendamist: Sergei Kartšagini kirjeldusi esindajate käitumise tüüpilistest tähendustest, Paul Ekmani näo afektiseisundite kodeerimise süsteemi (FACS), NLP ja somaatilise psühhoteraapia kirjeldusi kehalistest muutustest. Selliste oskuste sügav omandamine ja kontsentreeritud kasutamine võib tõesti jätta mulje, et oleme võlurid. Siiski vähemalt nimetatud oskused ja võimed jäävad normaalse ja teaduslikult põhjendatava piiridesse.

Siinkohal tunnistan, et nii nagu mujal maailmas, on ka Eestis inimesi, kes töötavad konstellatsioonidega pigem rahvatervendaja ja ekstrasensi vaatenurgast, pretendeerimata suuremale ühiskondlikule tunnustusele. Ja muidugi on ka sellisel lähenemisel tööle oma koht ja oma vajadus selle järele. Peame tunnistama, et vähemalt osaliselt lähtuvad nad ideedest, mis Bert Hellingeri töös on selgelt märgatavad. See tõdemus üksnes veelkord kinnitab üle konstellatsioonitöö jaoks positsiooni  leidmise komplitseeritust ratsionaalse ja mitteratsionaalse vahepeal.

Välja mõiste probleemist


Nimetatud pingete keskmes on küsimus sellest, et lõppkokkuvõttes me ei tea, miks konstellatsioonid töötavad. Meil on ainult mitmed oletused. Kui selle kohta esitati küsimusi Bert Hellingerile, viitas ta ettevaatlikult Rupert Sheldrake'i ideedele morfogeneetilistest väljadest. Jüngritena kipume nendele ideedele tuginema mitte kui metafoorile aga kui teaduslikule tõele. Sellise vastuvõetavuseni "morfogeneetilised väljad" kindlasti ei jõua. Rupert Sheldrake ise kõneleb konstellatsioonidest mõjujõu ning toetusega (tema naine ja laste ema Jill Purce on Hellingeri õpilane):


Praktikutena me pole sageli teadlikud kui kehvalt vastuvõetud Sheldrake'i värvikad, kuid sageli vastanduvad ideed laiemas kultuurikontekstis on. Lühiajaliselt muidugi vastandumine "peavoolule" annab meile tunnustust, kuid pikemas plaanis oleks meil kasulikum leida võimalusi töötada koos nii "peavooluga" kui väljaspool seda. Käesoleva artikliga üritan välja mõistet avada paari täiendava vaatenurga alt.

Erinevaid lähenemisi välja mõistele

Mõiste vajalikkusest ning alternatiivsetest käsitlustest

Nagu juba öeldud, on tuginemine ideele väljast konstellatsioonides sissejuurdunud ja ka vajalik. Konstellatsioon on meetod, mille teoreetilisteks alusteks on süsteemne-fenomenoloogiline lähenemine. See tähendab ühest küljest süsteemset lähenemist inimsüsteemidele (mille juured on Gregory Batesoni ja Paul Watzlawickuga seotud nn Palo Alto mudelis) ja teisest küljest fenomenoloogilist tunnetusteooriat. Välja mõiste seob meetodi ja teooria omavahel, vastates küsimusele "kuidas on võimalik inimsüsteemi (organisatsiooni, perekonda) uurida millegi draama või rollimänguga sarnaneva abil ning saavutada tulemusi, mis märkimisväärsel osal juhtudest on korratavad ja kontrollitavad?"

Sellisele küsimusele vastuse omamine on konstellatsioonide vähegi sügavamaks mõistmiseks kindlasti äärmiselt oluline. Tuleks siiski teadvustada, et on olemas alternatiivseid võimalusi, mis peamiselt põhinevad neurobioloogial. Traumakonstellatsioonide valdkonna pioneer Franz Ruppert hakkas oma raamatutes aegsasti viitama uuringutele peegelneuronitest. Ingliskeelses kultuuriruumis paralleelse arenguna kasutatakse järjest rohkem Dan Siegeli väljatöötatud interpersonaalse neurobioloogia lähenemist. Viimasel on suur potentsiaal konstellatsioonitöö rakendamisel, kuna see põhineb "heal", vaidlustamatul teadusel ning on samaaegselt esitatud poeetiliselt ning sisendusjõuga.

Mõned mõtted kohalike tingimuste kohta

Mida me Eestis sageli "välja" sõna kasutades ei teadvusta, on et sõna ei vasta üksüheselt sellele, kuidas mõistet kasutatakse konstellatsioonide jaoks olulisemates suurtes keeltes (nagu Feld saksa keeles või поле vene keeles). Nimelt kasutame konstellatsioonides mööndustega sõna "väli" järgmist tähendust [EKSS]: mateeria vorm, mida iseloomustab pidevus. Mööndustega, sest tegemist on füüsika valdkonna erimõistega ning vaevalt et füüsikud nõustuksid, et on olemas mateeria, mis esindajaid konstellatsioonis liidab. Olen kuulnud kasutatavat halvustavat mõistet "kvantplära".

Suurtes keeltes on "väli" ühtlasi ka spordi- ja mänguväljak (nt inglise sports field). Eesti keeles on erinevalt suurtest keeltest olemas eraldi sõna "väljak" [EKSS]:  kindlaks otstarbeks kavandatud tasandatud ala, plats. Selle metafoori teadvustamine kindlasti annab sügavust meie tööle konstellööridena. Võime jälgida spordimeeskondi liikumas spordiväljakul või lapsi mängimas mänguväljakul ning taibata, et sealgi tekib iseorganiseeruv kooskõla, mis natuke teisel kujul avaneb "hingeliikumise" või autopoieetilistes konstellatsioonides. Kui mõtleme põrandatööst konstellatsioonis kui ühest väljakust, millel liiguvad isesoodu meeskonnad, siis võib see anda see meile teistsuguse, maandatuma hoiaku tööle.

A. Le Coq Arena kui näide väljakust.


Väli kui põld

EKSS annab sõnale "väli" veel ühe tähenduse, mida me küll teame kuid vähevärvikana kõrvale jätame:  (looduslike) piiridega eraldatud põllumajandusmaa osa, mida on võimalik kasutada ühe tükina. Ehk siis väli on põllumajandusmaa osa, on põld.

Viljapõld (allikas: Kristo Vaarmari fotoblogi http://www.kristovaarmari.ee/)

Analoogia inimsüsteemi kui sotsiaalse välja ning viljapõllu vahel pärineb MIT professor Otto Scharmerilt, kes selle võrdluse välja arendab oma 2009. aasta raamatus "Theory U" (U-teooria). Leheküljel 8 kirjutab ta järgmist (minu tõlge):

Ma kasvasin üles ühes talus Hamburgi lähedal Saksamaal. Minu isa oli üks Euroopa biodünaamilise põllumajanduse teerajajaid ja õpetas mulle ühe esimese asjana, et mullastiku elav kvaliteet on kõige olulisem asi orgaanilises põllumajanduses. Igal väljal [põllul - H.E.] on kaks aspekti: nähtav, mida me näeme maapinna kohal ning nähtamatu, mis on maapinnast allpool. Saagi kvaliteet -- nähtav tulemus -- tuleneb mulla kvaliteedist, nendest põllu [välja] omadustest, mis on silmale suuremaltjaolt nähtamatud.
Scharmeri ideed põhinevad Kurt Lewinil, sotsiaalpsühholoogia isal, kes samuti arendas "väljateooria" mõistet. Ta mõistis välja topoloogiliselt, ehk küsimuse all olid grupidünaamikad ruumis. Kuigi Lewinil polnud kasutada sellist meetodit nagu konstellatsioon, võib temagi tinglikult paigutada konstellatsioonide ideeliste esivanemate hulka.

Isiklikult minu jaoks tundub mõtlemine väljast kui põllust tugeva potentsiaaliga. See suunab meid töötama süsteemi kui tervikuga, rõhutab ökoloogilisust. See pehmendab meie tendentsi teha mõningaid tugeva mõjuga sekkumisi liialt individualistlikult ja suunab meid rohkem töötama selle miskiga, mis süsteemi liikmeid ühendab. Me saame teadvustada, et süsteemses lähenemises ei kehti -- iseenesest hea -- printsiip "suhtega ei ole võimalik tööd teha" (nagu selle suurepäraselt sõnastas Tiina Tiitus). Konstellööridena me töötamegi peamiselt suhetega, selle "huumusega", mis üksikuid elemente liidab ja ajas edasi liigutab.

Kokkuvõte

Konstellatsioonitöö areng Eestis viib meid paratamatult selleni, et peame oma mõtlemisviise laiendama, omandama uusi metafoore ja viise, kuidas tööst kõneleda ja seda avalikkusele esitada. Lisaks neurobioloogilisele lähenemisele on saame kasutada põllu ja väljaku metafoore, et kõneleda konstellatsioonidest "jalad-maas" toonil. Nii saame suhtuda pehmemalt metafüüsilistesse spekulatsioonidesse kvant- ja morfogeneetilistest väljadest. On olukordi, kus sellised lennukad kujundid on edasiviivad ja on olukordi, kus need jätavad meid endasse kapseldunuks. Tõeliselt fenomenoloogiline hoiak hõlmab minu arvates endas võimalust, et on "suurem väli", mis meid juhib, ilma kohustuseta sellele imalalt poolreligioosset, müstifitseeritud, kõrgendatud tähendust omistada.