Friday, October 5, 2018

Mis vahet on konstellatsioonidel ja psühhodraamal?

Kui inimestega konstellatsioonidest räägin, tuleb sageli küsimus: "Kas see on nagu psühhodraama?" Jah ja ei. Sarnasusi on palju ja erinevusi samuti, nii et nende teoreetiline käsitlemine vääriks omaette raamatut. Psühhodraama on Eestis lugupeetud ajalooga ja vähemalt nime poolest üsna hästi tuntud. Psühhodramaatikud, kellega vestelnud olen, on üldiselt aga praktikud ja kasutavad seda, mis nende jaoks töötab. Kuivõrd mu kujuteldaval raamatul ilmselt seetõttu suurt müügiedu pole, proovin skemaatiliselt siiski oma tähelepanekud siinkohal sõnadesse seada. Artikkel sarnaneb enam konspektiga kui teema põhjaliku käsitlusega. Loodan, et mul on võimalusi neil teemadel edaspidigi psühhodramaatikutega arutleda ja olen tänulik seniste võimaluste eest.

Nii psühhodraama (PD) kui süsteemsete perekonstellatsioonide (K) puhul ei asenda kirjeldus kogemust. Usun, et enamik artikli lugejaist omab kogemusi vaid ühega (tõenäolisemalt konstellatsioonidega). Kui draamameetodite või projektiivsete tehnikatega kokkupuuted puuduvad, on kirjeldused tõenäoliselt raskestimõistetavad.


Sissejuhatuseks lisan kaks videot, mis minu meelest eriti hästi tabavad  kummaski valitsevat vaimu.


Psühhodraama vaimust
(The Sociometric Institute Presents The Psychodrama Experience)



Konstellatsioonitöö vaimust
(Embodying Higher Consciousness in Systemic Constellation Work with Stephen Busby)


https://youtu.be/3aYUVo5_SfY

Millega töötatakse?


PD: tööd kujutatakse ette subjektiivsena. Selle esemeks on psüühika, meel, siseelu. "Inimesed" psühhodraamas on ainult protagonisti ettekujutus nendest (introjektid, skeemid, objektsuhted, sisemised töömudelid.


K: tööd kujutatakse ette kas täielikult või osaliselt objektiivsena. Inimsuhted on mingisugusel kombel talletunud "väljas", millesse on võimalik vahetult sekkuda ja suhteid ümber kujundada ilma asjassepuutuvate isikute kohalolekuta.



Rollitäitmise iseloom (abi-minad, esindajad)


PD: rollitäitmisel on ennekõike kognitiivne iseloom. Rõhk ülalt-alla töötlusel (“mõtestatud” taju), eksplitsiitsel mälul. Oluline on alateadvus teadvusesse tuua.


K: rollitäitmisel on ennekõike somaatiline iseloom. Rõhk alt-üles töötlusel (“vahetu” taju), implitsiitsel mälul. Alateadvuse võib teadvustada, aga mõnikord võib olla kasulik ning elulisi muutusi tingida töö, millest pärast ei mäletata midagi.

Epistemoloogiline positsioon


Morenot on kirjeldatud eksistentsialistina ning Hellingeri fenomenoloogilise vaate esindajana. Filosoofiliselt on eksistentsiaalne ja fenomenoloogiline positsioon lähedased, kuid psühhodraama ning konstellatsioonide alushoiakud on siiski erinevad järgmiselt:


PD – me võime luua reparatiivseid, emotsionaalselt korrektiivseid kogemusi v surplus reality’t. Suhteliselt konkreetsem. Võib läbi mängida rea alternatiivseid võimalusi.


K – reparatiivne kogemus esineb ontoloogiliselt sügavamal, hinge tasandil, kus on armastus alati leitav. Suhteliselt abstraktsem. Tööl on objektiivne iseloom. Spekulatsioonid, hüpoteesid ja fantaasiad teevad nii kliendi kui konstellööri nõrgemaks. 

Läbiviija positsioon


K - konstellööri pigem kujutatakse ette objektiivse, neutraalse kõrvalseisjana, kes fenomenoloogiliselt tühjast keskmest jälgib konstellatsiooni ning kelle isiksus suurt midagi ei mõjuta. Lõplikku lahendust vaadeldakse ainuvõimalikuna.


PD - lavastajad ei pea end objektiivseteks kõrvalseisjateks, vaid võivad ka lavastuses endas aktiivselt teisiku või abi-mina rolli võtta, toetada või provotseerida.

Mõned mõtted võimaliku integratsiooni kohta

Ehk siis: kuidas kasutada mõlemaid? Mõned minu meelest märkimisväärsed momendid.

1. Gruppide struktureerimine


K sisaldab vähe gruppide läbiviimise kohta, eelduslik setting on ühekordne õhtu- või nädalavahetuseseminar. Eestis levinud ärimudele järgi on grupid on keskendunud fokaalklientidele, kes maksavad "tavalistest osalejatest" oluliselt kõrgemat hinda isikliku töö eest.


PD sisaldab arvukalt mõisteid ja tehnikaid tööks gruppidega. Setting võib olla mh ka korduv nädalavahetuseseminar või individuaalse nõustamise kontekst.

Integratsioonis võib kasutada nädalavahetuseseminaril ideid nagu warm-up või processing isegi juhul kui viiakse läbi konstellatsioone. Need ideed on konstellatsioonide „vaikimisi” settingust erinevad, isegi kui keegi konstellöör juhtumisi midagi sarnast teeb.

2. Rollimängu mõõde


K - Võib öelda, et konstellatsioonides rollimängu mõõdet pole ning nende kirjeldamine rollimänguna on väga põhimõtteline mittemõistmine. Konstellatsioon asetab üksikisiku argiprobleemid põlvkondadeülesesse vaatesse, sellega osaliselt pisendades üksikisiku võimet midagi muuta. „Vaikimisi” lahendus on minevikuga nõustumine. Hea lahendus on lahtine ning struktureerimata tulevik. 


PD-s võib põlvkondadeülest vaadet kasutada. Siiski võib rollivahetuses proovida erinevaid käitumuslikke lahendusi. Näiteks võib harjutada erinevaid variante tulevikus eelseisval kohtingul või tööintervjuul käitumiseks. Tulemus väljendub struktureeritud kogemuses.


Üks hea küsimus, mida siinkohal võiks küsida, oleks: „Kui sügavalt on antud juhul kasulik töötada?” Sügavus siinkohal võiks väljenduda järgmisel spektril, vähem sügavast enam sügavani. Peaks olema ilmne, et sügavam pole tingimata parem. Mõnikord võib olla lihtsam parem.

Vähem sügav
Kliendi siin- ja praegu kogemus grupis
Kliendi argipäevane kogemus
Kliendi kogemus varasemas eluloos, lapsepõlves ja päritoluperekonnas
Kliendi vanemate kogemus
Kliendi kaugemate esivanemate kogemus
Kultuurilise tähtsusega sündmused: sõjad, näljahädad, küüditamine, elukohariigi vahetused jne.
Metafüüsilised spekulatsioonid (eelnevad elud, hingelepingud jne)
Rohkem sügav

3. Töö osadega


K puhul on intrapsüühiline konstellatsioon v töö osadega üks eriline töövorm, mida on üldisse käsitlusse keeruline mahutada. Oluline on moment, et osade konstellatsioonis astub klient enamasti üsna kiirelt oma kohale, sest ilma tema Ise kui tervikuta konstellatsioon lihtsalt ei liigu kuhugi.


PD puhul on kogu töö ülaltoodud mõttes osadega – intrapsüühiliste objektsuhetega. Protagonist teeb samme ennekõike ise.

4. Traumatöö


PD – traumatöö puhul lavastusest võib mõelda kui situatsiooni korrektiivsest taaskehastamisest. Juba selline häälestus annab mõningaid eeliseid, töö ei liigu ise kõige kohutavamatesse momentidesse ja protagonisti stressireaktsioon aktiveerub vähemtõenäoliselt.

K üldises teoorias on trauma vähekäsitletud, mis ei vasta päriselt praktilisele vajadusele. Juhtubki, et konstellööri üllatuseks liiguvad esindajad, teinekord kliendi tellimusest sõltumata, traumasituatsiooni kordama. Sellistes olukordades muidugi stabiliseerimine ja kiire ressursside leidmine võib olla päris keeruline (ja sagedamini tõttavadki konstellöörid business as usual'iga jätkates). Siiski on hästi välja arendatud ja kasulik käsitlus ohvrite ja süüdlaste omavahelistest suhetest, mis võimaldab rida kasulikke šamanistlikku laadi tervendamisrituaale (nt "varastatud hingeosade" tagastamine).

5. Töö vihaga

PD – viha väljendamine on võimalik ja edasiviiv (isegi kui tegemist on sekundaarse vihaga). Karjumine, peksmine jne on kõik erinevad võimalused, mida saab kasutada.


K – viha on sekundaarne emotsioon, millest on vaja edasi liikuda primaarsesse armastusse. Pean märkima, et paljud konstellöörid on üsna hädas viha lahendamisega konstellatsioonides. Ka Albrecht Mahr kirjutab vanas artiklis vihast:


"Viimastel kuudel olen pannud tähele, et mõnikord näivad konstellatsioonid olevat liiga pühaliktõsised. Need omandused, mis reeglina on just täpselt konstellatsioonitöösse kuuluvad, nagu pühendumine, sügavus ja emotsionaalne vastuvõtlikkus, näivad teinekord mulle olevat väga üleliialdatud. Ma olen ka märganud, et mõnikord viivad tavalised tunnistamise, austuse ning lepitused rituaalid üsna pinnapealse, passiivse ning õõnsa lahenduseni." (Knowing Field, dateerimata. Artikli tekst saadud väljaandjalt erakirjavahetuses.)


Mahr jõuab viidatud artiklis lahendusena selliste kogemuslike tehnikate kirjeldamiseni, mis on psühhodraamas tavalised. Viha prevaleerimise korral seega soovitan ise konstellatsioonidest hoiduda. Sellega on mõistlik tegeleda muude meetoditega.


6. Sümbioos / mähkumine / põimumine / üleseotus [sks Verbindung ingl entanglement]


Iseendaks saamise üks peamisi väljakutseid on ebaselge eristumine olulistest teistest. Me ei tea ise, kes me oleme, ning on keeruline seada vajalikke piire. Selline segadus võib väljenduda üksnes sisemiselt internaliseerituna, aga -- ja see on oluline -- olulised teised võivad kliendi elus olla endiselt aktiivsed. Viimasel juhulon konstellatsioonidest võrdlemisi vähe kasu. Pigem oleks kasulik rollimängu-taoliste protsessidega harjutada igapäevastes olukordades toimetulekut.


K leivanumber ja oluline panus on erinevad rituaalsed eristumistehnikad ja nn lahenduslaused. Need võimaldavad puudutada sügavaid emotsioone ning mõnikord introjektid üsna põhjalikult transformeerida. Samal ajal, vaadeldes konstellatsiooniklientide edasisi käekäike, on konstellatsioonid siiski sageli ebapiisavad ning rohkem konstellatsioonide tegemist ei ava uusi lähenemisnurki.

PD-s võimalik rollivahetuste kaudu treenida piiride seadmist, enesekehtestamist. Rollivahetuste kaudu on võimalik meele / Ise / kognitiivne areng / eristumine. Võimalik fantaseerida erinevaid ajaliine, kus asjad õnnestuvad.

7. Surnud

PD - üldiselt käsitletakse psühhodraamas surnuid kui sisemisi objekte.

K - kooskõlas käsitlusega tööst välja kui objektiivse nähtusega, oletatakse K-s, et surnutel võib olla objektiivne mõju. Sisuliselt on tegemist šamanistliku vaatega. Soovitan lugeda Heinz Starki artikleid “Return of the Shamans” ning “The Relationship of Living and the Dead in Systemic Constellation Work” kogumikväljaandes “Systemic Constellation Work is an Art” (2005). Stark kirjutab:

"Oma konstellatsioonitöös leidsin neli arhailist tervendamisstrateegiat, mis seonduvad surnutega ning viisidega, mil nendega suhtleme:
1. Just nagu vanad šamaanid, toome haige kadunud hingeosi tagasi.
2. Just nagu vanad šamaanid, üritame korrastada suhteid elavate ja surnute vahel.
3. Just nagu vanad šamaanid, aitame elavate teenimiseks surnutel saavutada selgust, rahu ja lepitust omavahel.
4. Just nagu vanad šamaanid, aitame surnute teenimiseks surnutel saavutada selgust, rahu ja lepitust omavahel."


Selgituseks siinkohal, et selline šamanistlik mõõde ei ilmne igas konstellatsioonitöös, kus puudutatakse surnuid, vaid üksnes mõningates. Paljud sekkumised võiksid olla mõistetavad ka mingisuguse psühhodünaamilise introjektikäsitluse valgel.
Kokkuvõte

Käesolev artikkel saab pakkuda üksnes mõningaid pidepunkte kahe nii suure õpetuse käsitlemisel. Loodan, et nendest märkmetest on teemast puudutatuile kasu. Küsimuste ja kriitikaga andke märku kommentaarides.

Lisa. Mõnedest erinevustest psühhodraama ning süsteemse konstellatsioonitöö vahel (Kohandatud ja muudetud Eesti oludele Karen Carnabucci raamatust „Integrating Psychodrama and Syscemic Constellation Work” [2012])
Psühhodraama Süsteemne konstellatsioonitöö
Looja: Jacob L. Moreno Looja: Bert Hellinger
Tekkeaeg: 1921 Tekkeaeg: ca 1980
Lavastaja Konstellatöör e konstellöör
Protagonist Klient
Abi-mina Esindaja e asendaja
Lava Väli
Sotsiaalne aatom Konstellatsioon
Siin ja praegu Fenomenoloogia
Rolli areng: vaatlus ning improviseerimine Rolli areng: „sisseelamine”
Väärtus: spontaansus Väärtus: kord
Sotsiomeetria Hinge liikumine
Teisiku öeldud lause Lahenduslause (tervendav lause)
Teisik Resonants, kongruentsus
Protsessi järel: jagamine Protsessi järel: vaikselt seedimine
Katarsis Hingerahu

Lingid. Soovitan lugeda Vene konstellööri kogemust tuntud psühhodramaatik Anne Ancelin Schützenbergeri seminaridel osaledes: [1], [2], [3].

Sunday, September 9, 2018

Konstellatsioonide vastunäidustused

Osalesin 2018. aasta septembri alguses toimunud psühhiaatria residentide ja noorpsühhiaatrite sügiskoolis "Integratiivne psühhiaatria". Sellega seoses oli võimalus sõnastada vastus küsimusele, mis võiksid olla vastunäidustused konstellatsioonidele. Üldiselt on see küsimus kirjanduses vähekäsitletud, kuid olen aastate jooksul mõned vastused kokku kogunud.


Konstellatsioonide ebaõnnestumisel on kaks liiki. Esimesel puhul on kogemus kohapeal positiivne, kõik justkui laabub, kuid muutus jääb gruppi, elus ei muutu midagi. Teisel puhul on juba grupis tegemist lahenduseta või negatiivse olukorraga. Esimesel üldiselt on raisatud üksnes raha, seda muidugi juhul, kui konstellatsioonidest otsitakse abi. Kui konstellatsioonides osaletakse eneseavastamise ja -arengu eesmärgil, võib ka muutusi esile mittekutsuva elamuse lugeda heaks ja kasulikuks. Teisel juhul võib konstellatsioonide intensiivselt kogemusliku laadi tõttu olla tegemist retraumatisatsiooniga, traumasituatsiooni valuliku kordamisega, mis probleeme isegi suurendab.

Siin on hulk mulle teadaolevaid kriteeriume, mil konstellatsiooni võiks pigem vältida. Mõned neist pärinevad hulgast pika aja vältel loetud tekstidest, mõned sh Hellingerilt. Ja mõned olen saanud kirjaliku või suulise suhtluse teel maailma konstellööridelt. Tegemist on ettekandes esitatu laiendatud versiooniga.

  • Madal üleüldine elukvaliteet. Inimese kumulatiivsete probleemide hulk ületab teatava künnise. Konstellatsioonid on suunatud "normaalsele neurootikule", inimesele, kelle peamised eluprobleemid piirduvad ühiskondlikult aktsepteeritavate süü- ja võõrandumistunnetega. Üks võimalikke kriteeriume on üldise toimetuleku skaala (GAF), mis võiks olla vähemalt 61.
  • Kaootiline kiindumussuhe. Sellise kliendiga on mistahes aitajal keeruline moodustada töösuhet. Konstellatsiooni afektiivse intensiivsusega kaasneb hulk varase väärkohtlemise ja hüljatuse taaskehastamise ning retraumatisatsiooniga seotud ohte.
  • Traumasituatsioonide kogemus (single-incident trauma). Ka see viib üldiselt konstellatsioonitöös mittesoovitatava taaskehastamiseni. Ma möönan selle kriteeriumi teatavat vastuolulisust, kuivõrd mulle järjest enam näib, et pole olemas mingit "üksiku intsidendi traumat"; sellistel intsidentidel on eelkäijad põlvkondadeüleses mõõtmes ning varases elueas üleelatul. Seega siin on küsimus töö fookuses, konstellatsiooni kaalumisel võiks konkreetne situatsioon vähemalt mingil määral läbi töötatud olla.
  • Lein ja muu kaotusvalu, ennekõike lahkuminekuga seotud. Tegemist on loomulikult kulgevate protsessidega, milles muidugi võib leida peresüsteemseid korduse momente, kuid peamiselt on neid võimalik toetada empaatilise saatmisega. Sellist valu ei saa ära võtta!
  • Kalduvus Mina-kaitsele läbi fantaasia. Fantaasia puhul on psühhodünaamilistes lähenemistes kirjeldatud nähtusega, kus probleemi praktilise lahendamise asemel tegeldakse ebarealistlike õnnelike ettekujutustega. Sellised ettekujutused välistavad iseenesest talutava valu läbielamise (katarsise), mis võiks inimest lihtsamini edasi viia. Fantaasiale kalduva kliendi osalemise puhul on tüüpiline lahenduste korduv otsimine neljandast ja kaugemast sugupõlvest; isiklikult usun, et olulisem on tegeleda meile lähemaga. Tööst kaugemate sugupõlvedega võib leida palju huvitavat, kuid see kuulub pigem enesearengu ja huvitegevuse valdkonda.
  • Viha. Konstellatsioonides käsitletakse viha kui sekundaarset emotsiooni, mille ülesanne üldiselt on kaitsta selle all paikneva valu eest. Konstellatsioonitöö on fokusseeritud sügavamatele, primaarsetele emotsioonidele, just sellele kaitstud valule. Viha teataval määral kontrollitud väljaelamine võib olla vajalik samm oma jõu ja enesekehtestamisvõime leidmiseks või selleks, et tööd sügavamate tunnetega võimaldada. Selleks konstellatsioonitöös häid võimalusi pole ning need tuleks lahendada muul viisil (näiteks on head võimalused psühhodraamas ning erinevates kehale orienteeritud lähenemistes).
  • Puudulikud suhtlusoskused või eneseregulatsiooni oskused. Kui kliendil pole kasvukeskkonnas olnud võimalusi teatavate oskuste omandamiseks, siis neid konstellatsioonidest ei omanda. Konstellatsioonides kasutatav arhailine, rituaalne ja kontsentreeritud keelekasutus võib ellu otsesel ülekandmisel veidraid situatsioone ja mittemõistmist põhjustada.
  • Puudulikud või ekslikud teadmised olulistest faktidest. Kui suguvõsas pole fakte teada või antakse edasi tõele mittevastavat lugu, võib konstellatsiooni "vastuvõtmine" ja integreerimine võimatu olla.
  • Süsteemi elusolevate liikmete huvi probleemi säilimise suhtes. Konstellatsioon toob nähtavaks mitte üksnes alateadlikud mõjud, vaid ka argised, korduvad interaktsioonid. Selliseid suhtlusmustreid ei saa muuta rituaalselt, vaid tuleb astuda mingeid elulisi samme, milleks omakorda aga ei pruugi jätkuda oskusi. Näide võiks olla üksiku vanainimese mõju lapsele, kes hoiab oma täiskasvanud last igapäevaste kokkupuudete teel pidevas lapse-seisundis ning takistab sellega viimase arengut isiksusena.
  • Skepsis meetodi suhtes. Võiks arvata, et inimesed, kelle maailmavaatesse intuitiivse tunnetuse ja põlvkondadeüleste mõjude ideed ei mahu, lihtsalt ei tule konstellatsioonidesse. Inimeste valikute põhjused on siiski keerulised ja selliseid töid tuleb ette. Võib ka olla, et umbusaldatakse mingit kindlat printsiipi konstellatsioonidest. Sellisel juhul töös põrandal esindajad kas ei liigu või jäävad lahenduse leidnud dünaamikad uuesti ilmnema.
  • Samal teemal on juba edutult konstellatsioone tehtud. Samamoodi talitamise jätkamine ning samal ajal teise tulemuse ootamine on vähemalt naiivsuse (kui mitte hullumeelsuse) tunnus. Isegi kui tulemuste mittesaavutamise põhjused pole selged, aga konstellatsioon pole tulemusi andnud, võiks otsida mingit muud sekkumist.
Küsimustest, täiendustest ja parandustest võib kommentaarides või erakirjaga märku anda. Paljude vastunäidustuste puhul on olemas ka mingid "aga"-d, mille puhul ehk siiski saaks teha konstellatsiooni, isegi kui pikemas vaates oleks midagi muud vaja või midagi muud juurde vaja. Ennekõike on traumaga tööks olemas erilised vahendid, mis lihtsalt ei ole osa "tavalisest" konstellatsioonitööst nii nagu Hellinger selle kirjeldas.

Sunday, April 8, 2018

Mis on fenomenoloogiline positsioon konstellatsioonitöös?

Pikka aega muutis konstellatsioonid minu jaoks huvitavaks nende salapära – esindajana tuli astuda täiesti tundmatutesse situatsioonidesse, mis avanesid järk-järgult ja milles tuli sageli loobuda esialgsetest ettekujutustest. Sellega kaasnes „mitteteadmise” hoiak, üldine leplikkus asjade suhtes, mida me ei tea ja kohatu uudishimu vaos hoidmine. Ma sain aru, et seda märgistabki sõna „fenomenoloogia”.

Tänasel päeval “müüakse” konstellatsioone märksa tõhusamalt ja sellest tulenevalt ka teistmoodi. „Mitteteadmisega” midagi müüa on raskem kui lihtsate globaalsete „seaduste” deklareerimisega: mehed paremale, naised vasakule! Kui ei vasta seadusele, vajad järelikult konstellatsiooni. Konstellatsioone ei tehta enam lähtuvalt reaalsusest, vaid abstraktsetest seadustest.

Turu vajaduste suhtes võib muidugi leplik olla. Kahju on ainult, et õiget informatsiooni nii olulise nähtuse kui fenomenoloogia kohta sedavõrd vähe on. Aga et jutt ei jääks ainult kaeblemiseks ning seda veel segaste filosoofiliste peensuste üle, püüan alljärgnevalt antud teemat veidi avada.

Bert Hellinger kirjeldas oma meetodit fenomenoloogilisena, nagu selgub juba „Kaht liiki õnnes”, teoses millega ta laiema avalikkuse ette toodi (inglisekeelse pealkirjaga “Armastuse salajane sümmeetria”).

Kui asetad oma praeguse kogemuse hoobilt konteksti millegagi, mida juba tead, ei suuda sa märgata midagi uut. [...] Kui sind huvitab inimsuhete süsteemsete dünaamikate vaatlemine, pead pöörama oma tähelepanu sellele, mida inimesed tegelikult teevad. See on fenomenoloogiline meetod. Vastasel korral jäävad sulle ainult kogemusest dissotsieerunud sõnad ja mõisted. Neist aga ei piisa, et kedagi tõeliselt aidata.”

-- Bert Hellinger, Love’s Hidden Symmetry (Zeig, Tucker & Co 1998), lk-d 41-42.

Teisisõnu, kõrvale tuleb jätta asjad, mida juba tead, sealhulgas kõik teadmised ja isegi kogemused konstellatsioonidest ning avada oma silmad sellele, mis on kohal antud hetkes. Üleüldised „perekonna seadused” võivad hetkes kohal olla, aga kuidas täpselt ja kas üldse, on iseasi. Parim, mida selliste üleüldiste „seaduste” kohta ütelda saab, on „sageli on see nii, aga mõnikord on see teisiti.”

Kust pärineb sõna „fenomenoloogia”? Hellingeri pole ilmselt kõige enam mõjutanud mitte psühholoogid ja psühhoterapeudid, vaid luuletaja Rainer Maria Rilke ja filosoof Martin Heidegger. Viimast ka loetakse seotuks eksistentsiaalse ja fenomenoloogilise lähenemisega filosoofias. Hellinger on need ideed justkui omal viisil ellu rakendanud kui „praktilise filosoofia”.

Sõna „fenomenoloogia” juured on vanakreeka  φαινόμενον (phainómenon, „ilmsiks saama, nähtavale tulema”) ning  λόγος (lógos, „sõna, mõistus, keel” jne). Seega võiks öelda, et fenomenoloogia on selle sõnadesse panemine, mis järk-järgult nähtavaks saab. Vägagi paikapidav väljend ühe ilusa konstellatsiooni kohta!

Fenomenoloogia eesmärk on kirjeldada, niivõrd kui see on võimalik, suunatud kogemust, mis on eelnevate teadmiste, kallutatuse ning selgituste poolt rikkumata. Selle saavutamise meetodiks on „reduktsioon” (epoche) – jättes kõrvale kõik, mida me tegelikult ei koge, oleme vahetus kontaktis oma kogemusega.”

-- Hans W. Cohn, Existential Thought and Therapeutic Practice (Sage 1997), lk 11.

Pikka aega ma arvasin, et selline valikuline „pimedas” olek pole tavalise psühholoogilise nõustamise ja teraapiaga üleüldse seotud, vaid on üksikute kunstnike ja müstikute erihobi. Praeguseks ma tean siiski, et see pole tõsi. Sarnane hoiak on sagedasti omane nendele terapeutidele,  keda loetakse „meistriteks”. Rønnestad ja Jennings on kaks uurijat, kes on keskendunud just meisterlikkuse küsimustele nõustamises ning teraapias. Reas 90-ndate alguses ilmunud trükistes kirjeldasid nad algajatele omast „enneaegse lukkupaneku” (premature closure) ideed kliendiprobleemide lahtimõtestamisel. Nad määratlesid seda kui „tendentsi klammerduda ühe lihtsakoelise lahenduse, teooria või raamistiku külge, milles kliente vaadelda nii, et iseennast kognitiivselt või emotsionaalselt mitte üle koormata” (refereeritud teoses Skovholt ja Jennings (toim), Master Therapists [Oxford 2016], arvutivõrgus siin.) 

Lugemised psühholoogia vallast annavad muidugi lootust, et jutt üleüldistest „seadustest”, mis ilmeksimatult võimaldavad inimesi paika panna, kahaneb seda enam, mida rohkem eesti konstellöörid isiklikku meisterlikkust (ja ühtlasi tõelist fenomenoloogilist lähenemist) välja arendavad.



Monday, October 23, 2017

Miks on meil konstellööri mõiste jaoks norra päritolu sõna?


Iga keel sisaldab endas tema kandjate mälu ja avaldab mõju tema kandjate maailmatajule. Näiteks võime meenutada Uku Masingu väidet, et eesti keeles grammatilise tuleviku puudumine annab eestlastele erilise maailmatunnetuse.

Eesti konstellatsioonivälja keel on lapiteki sarnane, palju mõisteid on tulnud üksikute seminaride tarbeks vene, saksa või inglise keelest ja kasutusele jäänudki. Samal ajal on ka natuke vanemaid mälukihte.



Huvitav on "konstellööri" sõna saamislugu. Tükk aega ma oletasin, et tegemist on inglisekeelse constellator vastega. Natuke ebamugavust tekitas tõsiasi, et inglise keelt esimese keelena kõnelejad kasutavad pigem sõna facilitator (üldisem sõna grupi- või protsessijuhi kohta).



Pöördumine EKI keelenõuandesse tõi aga segadust juurde. Vastuses öeldi muuhulgas järgmist:



"Kahjuks ma ei oska kommenteerida, kust on spetsialisti nimetusse ilmunud liide -öör, mis viitaks justkui prantsuse keelele. Kui algupära on inglise keel, siis oleks konstellatsioonitöö spetsialist konstellaator."



Ennäe üllatust! Siiski, meie kultuurimälu on hoitud muuhulgas trükitekstides. Esimeses eestikeelses raamatus perekonstellatsioonidest, Wilfried Nellesi "Tegelikkuse tervendavas jõus", on nimelt kasutusel sõna "konstellatöör". Raamatu juures oli konsultandiks Norras elav perekonstellöör Tiiu Vilu. Norra keeles on kasutusel vastav sõna konstellatør. Ilmselt oli norra keelest eestikeelse "konstellatööri" sõnaks-saamisel ka oma osa tõlkijatel ja toimetajatel, kellega ma aga kontakti pole saanud (kui peaksite lugema, andke märku!).

Edasi kirjalikke teetähiseid võtta pole, kuid ilmselt on toimunud keelele loomulik sõna lühenemine ja nii ongi meil kasutusel mitte prantsuse-, vaid norrapärane "konstellöör".



Tiiu Vilu aktiivsemal Eestis tegutsemise perioodil 2007-2013 osalesin ka mina päris mitmel tema nädalalõpukursusel. Soovitan oma vana õpetajat kindlasti kõigile konstellatsioonihuvilistele. Lisaks konstellatsioonidele oli temal suur osa ka Rännaku ja metameditsiini Eestisse-jõudmisel. Rõõmuga lugesin, et ta viib taas kursusi läbi.


Add caption

Monday, August 28, 2017

Süsteemsed lähenemised I. Sissejuhatus süsteemsetesse lähenemistesse.


Konstellatsioonidest rääkimiseks me kasutame erinevaid võõrsõnu. Üks selliseid väljendeid on „süsteemsed konstellatsioonid”. Mispärast süsteemsed?

Bert Hellingeri süsteemne lähenemine, mis on osaks konstellatsioonide „teooriast”, on üks osa 20. sajandi üldisest trendist süsteemse mõtlemise poole. Erinevaid süsteemseid lähenemisi on palju. Süsteemne siinkohal tähendab sisemiselt eristunud tervikute käsitlemist, mis pöörab tähelepanu protsessile ja osade suhetele. 

Teatavas osas on süsteemi vaade sarnane põlisrahvaste maailmavaatega ja samal ajal teatavas osas erinev. Nimelt põlisrahvaste maailmapildi osa ei ole loodusteadused ja nad sellesse ei mahu, süsteemsesse lähenemisse aga loodusteadused põhimõtteliselt sobivad ühe osana.


Klassikaline (17. sajandiks tekkinud) loodusteaduslik maailmavaade Süsteemne maailmavaade
Loodus on keerukatest kuid asendatavatest tükkidest koosnev hiiglaslik masin. Loodus on asendamatute koostisosadega varustatud organism, millel on iseeneslik ning kindlaksmääramata suund valikulisusele, voole, spontaansusele.
Asjad on keskkonnast eraldiseisvad; inimesed on üksteisest eraldiseisvad ja keskkonnast samuti. Inimeste vahel on määravaks seotus ja suhtlus, samuti inimeste ja looduse vahel. Nii looduslikus kui sotsiaalses maailmas on olulised kogukonnakuuluvus ja terviklikkus.
Kõik nähtused on materiaalsed, selgepiirilised ja mõõdetavad. Isegi mateeriat tuleb mõista kui voolavate ja vastastikku seotud energiate protsessi, mis pole tõsikindlalt ennustatav.
Igapäevaelu seisneb materiaalsete ressursside akumuleerimises, võitluses ellujäämise ja võimu pärast.


Materiaalsetest ressurssidest olulisem, aga ühtlasi nende loomise eeltingimus on informatsioon – ja sellest tulenevalt haridus ja inimestevaheline kommunikatsioon.
Progress seisneb materiaalse heaolu piiramatus kasvus. Sellest tulenevalt tuleb maksimaalselt ning hoolimata tagajärgedest kasutada energeetilist, loodus- ja inimressurssi. Progress on võimalik omavahel suhtlevate osade paindlikus koostöös, milles tuleb silmas pidada tervikpilti.
Lääne tööstusühiskond on inimarengu absoluutne mõõdupuu.

Tuleb arvesse võtta inimkultuuride- ja -ühiskondade mitmekesisust. Iseenese vaatenurgast on kõik nad kooskõlalised ja kehtivad. Nende järjestamine võib olla mõeldav jätkusuutlikkuse ja liikmete rahulolu seisukohast.
Inimene kui looduse kroon, ülesandega loodust oma huvides kasutada ja valitseda. Inimene kui orgaaniline osa iseeneslikult toimivast ja iseeneslikult arenevast tervikust, mis omakorda on kontekstiks ja vältimatuks eeltingimuseks elule Maal.
Sotsiaalteadustes on inimkäitumise juhtivateks printsiipideks võitlus ellujäämise pärast, üksikisiku kasumlikkuse maksimeerimine. Siiski langevad „nähtamatu käe” kaudu üksikisiku ja ühiskonna kasu kokku.
Konkurentsi pehmendab ja tasakaalustab koostöö. Individualistlikku tööeetikat tasakaalustavad mitmekesisuse talumine ning inimestevahelist ning inimese ja looduse omavahelist kohanemist ja harmooniat edendavad eluviisid.

Meditsiini jaoks on inimkeha masin, mis vajab sagedast remonti faktipõhiste ja ebaisiklike sekkumiste teel. Inimmeele probleemid on keha omadest eraldiseisvad ning neid tuleb ka ravida eraldi. Inimkeha on omavahel suhtestatud osade süsteem. Keha ja meel on eristatavad, kuid mitte eraldatavad. Hoida tuleb terve süsteemi tervist, sealjuures tähele pannes nii füüsilisi kui füsioloogilisi tegureid aga ka intra- ja interpersonaalseid.



Muidugi on mõlemad ülevalpoolesitatud tulbad esitatud liialdatud kujul. See on aga esimene toetuspunkt süsteemsete lähenemiste mitmekesise maailma mõistma hakkamiseks. Järgmisel korral süsteemi mõistest.


Friday, July 28, 2017

Mis on perekonstellatsioonid?

Taaspostitan siia ühe teksti, mis on algselt kirjutatud tükis avaldamiseks. Märkasin aga, et peaaegu kahe aasta "Terviklikkuse väljade" blogi vältel pole ma midagi sissejuhatavat konstellatsioonidest postitanud. Ja sellise sissejuhatuse järele on ilmselge vajadus!
 
Sissejuhatus

Konstellatsioonid on võõrsõna, mille kohta 2017. aastal võib väita, et selle tuntus iga paari kuuga mitmekordistub. Siiski on põhjust mõnedeks määratlusteks: konstellatsioon on inimhinge pilt, mis moodustatakse eesmärgiga leida lahendus inimese elu jaoks olulisele küsimusele. Samaaegselt on konstellatsioon ka sellise lahenduseni jõudmise protsess. Konstellatsioonitööks võib nimetada kõiki metoodikaid ning teadmisi, mida kasutatakse konstellatsioonide läbiviimiseks. Ja konstellöör (mõnikord konstellatöör) on konstellatsioonide terapeut, spetsialist, inimene kes konstellatsiooni juhib.

Heal tasemel läbiviidud konstellatsioon on pealtvaatajale samavõrd lummav kuivõrd see on töö tellinud kliendile tervendav. Pärast nappi vestlust kliendi soovist ja mõningaid küsimusi kliendi suguvõsa kohta palub konstellöör kliendil valida grupis viibivate inimeste hulgast probleemküsimusega seotud oluliste inimeste rollide asetäitjad. Tuleb rõhutada, et tegemist on inimestega, kelle jaoks klient on tavaliselt tundmatu ning keda ka täidetavate rollide koha pealt pikemalt ei juhendata. Klient paigutab asetäitjad ruumis laiali, alustades sellega kujundi moodustamist.

Ja siis toimub midagi hämmastavat. Asetäitjad kohendavad oma kehaasendit, nende hääletoon muutub, nad kirjeldavad ootamatuid aistinguid ja neile ilmselt võõraid emotsioone. Kõik see paistab klienti sügavalt puudutavat. Pealtvaatajad küll ei mõista täielikult kliendi lugu, kuid protsess on sedavõrd emotsionaalselt kaasahaarav, et kogu ruum näib hingavat ühes dramaatilises rütmis.

Konstellöör teeb pildis rea kohendusi: palub asetäitjatel lausuda mõningaid arhailise kõlaga lauseid, üle anda esemeid, sümboliseerimaks kliendile mittekuuluvate tunnete, seisundite jm ära andmist (nt padi), lisab asetäitjaid uutesse rollidesse, paigutab asetäitjaid ruumis ringi või laseb neil teha kummardusi või veel midagi muud. Järkjärgult jõuavad nii asetäitjad, klient kui ka ruumi jäänud pealtvaatajad sügava rahu seisundini.

Konstellatsioon lõppeb. Kohvipausidel vestleme kohaletulnutega ja selgub, et mitmed neist on saanud mõjuvaid lahendusi oma eluolukordadele, küsimustele mittetoimivatest suhetest, seletamatutest tervisehädadest või korduvatest õnnetustest. Paljude jaoks on asetäitjana osalemine sügavaks ja elu rikastavaks regulaarseks harjumuseks. „Kinos pole enam põhjust käia,” võivad nad öelda. Üldine arvamus on, et asetäitjaks käimine vabastab samuti suguvõsa koormast ning selle arvamuse õigsuse kohta on edasi rääkida palju lugusid.

Protseduur on värvikas, mis näib kuuluvat pigem põlisrahvaste rituaalide varasalve kui moodsasse enesearengu-töötoa konteksti. Siiski on konstellatsioonitööl tugevamad juured 20. sajandi psühhoteraapilistes suundades, kuid on olemas ka seos põlisrahvastega.

Konstellatsioonitöö ajalugu

Konstellatsioonid (saksa keeles aufstellungen ehk lihtsalt paigutused) lõi millalgi 1970. aastate keskel Bert Hellinger, värvika elulooga saksa katoliku preester.

1925. aastal sündis Saksamaal katoliku perekonda Anton Hellingeri sünninimega noormees. Natsionaalsotsialistlikul ajastul vältis ta erandlikult Hitlerjugendisse värbamist, mobiliseeriti ja saadeti läänerindele, kus ta vangi langes. Pärast sõjavangide laagrist põgenemist astus ta katoliku mungaordusse, võttes endale vaimulikuks nimeks Suitbert (sellest ka hilisem nimi Bert). Ta saadeti Lõuna-Aafrikasse misjonäriks, kus ta veetis 16 aastat. Levinud nali konstellööride ringkonnas on, et hoopis suulud pöörasid Berti esivanematekultusse!

Oli kuidas oli, igatahes lahkus Bert preestriametist ning õppis tolle aja uuenduslikke psühhoteraapiakoolkondi: pereteraapiat (muuhulgas Virginia Satiri juures), primaalteraapiat (Janovi juures), transaktsioonianalüüsi, geštaltteraapiat, neurolingvistilist programmeerimist jne. Akadeemilised õpingud Viini ülikoolis jäid pooleli, kuna Berti ettekanne Janovi primaalteraapiast oli ülikoolile vastuvõetamatu.

Hellingeri töö peresüsteemidega arenes vaikselt, kuid ta plaanis 1990. aastate alguses siiski pensionile jääda, kui mitmed terapeudid ta ühtäkki tuntuks tegid. 1993. ilmus Gunthard Weberi poolt koostatud raamat „Kaht liiki õnn” (Zweierlei Glück, inglisekeelses väljaandes Love’s Hidden Symmetry). Saksakeelsest tagasihoidlikust nimetusest aufstellungen („paigutused”) sai inglisekeelses maailmas kõigepealt seminar Orders of Love („Armastuse seadused”) ja seejärel kõlav meetodi nimetus Constellations (sellest ka eestikeelne „konstellatsioonid”).

Hellingeri algsed mõjutused teraapiakoolkondades on tänapäevases konstellatsioonitöös äratuntavad vaid spetsialisti jaoks hoolikal jälgimisel. Tegemist on andeka sünteesiga erinevatest meetoditest ja lähenemistest, mis siiski moodustavad omavahel värske terviku.

Bert Hellingeri panust konstellatsioonitöösse on absoluutselt võimatu kuidagi üle hinnata. Siiski on 90ndate algusest peale ka paljud teised inimesed andnud töö arengusse oma osa. Üks inimene, keda ei saa nimetamata jätta, on filosoofiaprofessor Matthias Varga von Kibed. Juba 1990. aastatel oma lähenemise rajanud Varga von Kibed tugines muuhulgas Wittgensteini keelefilosoofiale, võimaldades asetäitjatel võtta abstraktsete mõistete rolle. Ta rajas oma koolkonna, mida tuntakse struktuurkonstellatsioonidena. Enamik konstellööre kasutab siiski nii Hellingeri klassikaliste perekonstellatsioonide kui ka struktuurkonstellatsioonide elemente. Struktuurkonstellatsioonid lõid ka eeldused konstellatsioonide tegemiseks organisatsioonidele – teraapiliste konstellatsioonide kõrval hoopis erinev suund.

Tänasel päeval on Eestis toimunud mitmed mitmeaastased konstellööride väljaõppeprogrammid ning lõpetanuid on kümneid. Meetod paigutub transpersonaalse psühholoogia valdkonda ja seetõttu kasutavad seda nii inimesed psühhoteraapia kui new age suundadelt.

Millal on konstellatsioonist kasu?

Konstellatsiooni abiga saab saavutada häid tulemusi äärmiselt paljudes valdkondades, tööalastest konfliktidest kuni täiendava meetodina tõsiste terviseprobleemide korral. Kõikides eluvaldkondades toimime me inimestega süsteemselt. Meiega on alateadlikul tasandil alati kaasas meie päritolupere, veel üks inimsüsteem. Neil põhjustel on kõigel, mis meie elus toimub, süsteemne tähendus; meie probleemid ja lahendused eksisteerivad kontekstides, mida saame konstellatsioonides ruumilise pildina vaadelda ja muuta.

Võib üles loetleda mõned tüüpilised küsimused, millega konstellatsioonidesse tullakse:

  • konfliktid peres ja paarisuhtes;
  • seletamatud ja juhitamatud süü, ärevuse, viha jne tunded;
  • alkoholism, narkomaania, sõltuvused ja kaassõltuvused;
  • laste käitumisraskused ja terviseprobleemid;
  • korduvad sündmuste mustrid ja sarnased saatused üle põlvkondade.

Kuidas konstellatsioon töötab? Paljudel juhtudel toimib konstellatsioon alateadlikult. Konstellatsiooni käigus ilmnenu ning lõplik kujund jääb inimese hinge edasi toimima, kutsudes esile muutusi mõnikord veel mitme aasta vältel. Klassikalise lähenemise korral ei tehta pärast konstellatsiooni mingeid järelvestlusi, usaldatakse pildi toimimist alateadvuses. Sellisel puhul on soovitatav vältida toimunu analüüsi, eriti mittespetsialistidega. Tänapäeval siiski võidakse konstellatsioone kasutada suurema enesearenguprogrammi või teraapiatundide seeria käigus ja siis toimub ka konstellatsioonis ilmnenu analüüs. Mõnikord võib konstellatsioonis ilmneda vajadus arendada mingeid omadusi elus või lahendada mingi situatsioon vestluse teel. Siis annab konstellöör ka vastava elulise soovituse.

Üks omapärane viis, kuidas konstellatsioonid võivad aidata, on juhul kui kas tavameditsiini või alternatiivmeditsiini meetodid pole senini andnud tagajärgi. Nimelt võivad pärast põimumiste vabastamist juba järgiproovitud ravimid või muud sekkumised tulemusi andma hakata.

Kuidas peresüsteemid töötavad?

Bert Hellinger sõnastas perekondade toimimiseks mõned kõige põhilisemad seaduspärasused. Suur osa perekonstellatsioonidest on selgitatav nende kaudu.

Nimelt tuleb alustada kuulumisest. Iga perekonna puhul on teatavad inimesed, kes meeldib see meile või mitte, kuuluvad perekonda ja teised, kes ei kuulu. Muidugi ei muuda see ühtesid paremaks kui teisi, aga siiski näitavad konstellatsioonid, et inimsaatust mõjutab enam bioloogilise isa äraunustamine kui suhted kasuisaga. Bert Hellingeri järgi kuuluvad peresüsteemi ennekõike:
  • vanemad ja vanavanemad;
  • õed-vennad, sealhulgas vara surnud ning iseenesliku või tehisliku abordi tõttu sündimata jäänud;
  • vanemate ja vanavanemate õed ja vennad;
  • vanemate ja vanavanemate varasemad romantilised ja seksuaalsed partnerid enne meie või meie vanemate sündi;
  • kõik meie endi romantilised ja seksuaalsed partnerid.
Lisaks eelnenule kuuluvad mõnikord peresüsteemi ka inimesed, kes on mõjutanud terve suguvõsa saatust, näiteks kui keegi on võtnud elu või kellegi arvelt rikastunud. Sellistes olukordades vaadeldakse, mis on olnud selle elu hind, mille klient ja ta esivanemad on maksnud, et jõuda käesolevasse hetke.

Kui keegi, kes kuulub, on unustatud või põlatud, avastame konstellatsioonis sageli, et järeltulijad või nende lapsed alateadlikult kordavad väljajäetute saatust. Toimub üllatav ja paradoksaalne protsess: muututakse selle sarnaseks, millele öeldakse „ei”.

Nende vahel, kes peresüsteemi kuuluvad, valitseb teatav hierarhia või kord. Lühidalt võib hierarhia kokku võtta järgmiselt: kes on tulnud varem, sellel on rohkem õigusi. Konstellatsioonis ka esindajad sagedasti kirjeldavad varasemaid põlvkondasid justkui subjektiivselt „suurematena” näivaid.

Viimaseks on oluline andmise ja võtmise tasakaal. Paarisuhted toimivad hästi, kui mõlemad osapooled annavad ja mõlemad võtavad. Üllatav võib olla, et anda rohkem kui teine pool on valmis vastu võtma, on koormav, tekitab süütundeid ja muudab suhet ebastabiilsemaks. Teine lugu on vanemate ja laste suhetega, mis tulenevalt hierarhiast on ühepoolsed: lapsed võtavad ja annavad edasi oma lastele.

Ülaltoodud üldised printsiibid kirjeldavad väga suures plaanis konstellatsioonide meetodit. Siiski ilmnevad nad igas individuaalses klienditöös uuel ja unikaalsel kujul.

Mis paneb konstellatsiooni tööle?

Konstellatsioonide esmakordsel jälgimisel tundub “esinduse” fenomen -- et esindajad oskavad midagi öelda kliendi peresüsteemi kohta ilma, et seda neile eelnevalt kirjeldataks -- üllatavalt loomulikuna. Konstellatsioonides mitte kunagi osalenud inimesele kõlab kirjeldus sellest teinekord halvemal juhul amatöörteatri, rollimängu või veel millegi veel hullemana.

Sellest, mis konstellatsiooni käigus toimub,  ei ole üldiselt aktsepteeritud selgitust. Esitame siinkohal lühikese kokkuvõtte reast kasutuselolevatest kirjeldustest.

  1. Esoteeriline seletus: esoteerika suhtes sümpaatiat omavad inimesed keskenduvad konstellatsioonidele kui teatavale energiatööle. Kuivõrd kõikidel inimestel on ka oma bioenergiaväli, siis suudavad nad vastu võtta informatsiooni üldisest energiaväljast.
  2. Loodusteaduslik seletus: konstellatsiooni “väli” on kas elektromagnetväli, kvantväli või morfogeneetiline väli (Briti bioloogi Rupert Sheldrake’i hüpotees teatavate psii-nähtuste selgitamiseks, nt telepaatia). Viimasele viitas ka Bert Hellinger, küll ettevaatlikult kui ühele võimalusele. Morfogeneetiliste väljade olemasolu pole teaduslikult kinnitust leidnud, aga on kütkestav hüpotees. Tasub olla teadlik, et pole olemas teaduskatseid, mis kinnitaksid, et konstellatsioonis on tegemist elektromagnet- või kvantnähtustega.
  3. Neurobioloogiline seletus: selline seletus viitab tervele reale arengutele erinevates teadusharudes. Epigeneetika on näidanud, et esivanemate läbielatud trauma mõjutab järeltulijate geene (nt Rachel Yehuda Bergi tööd holokausti üleelanute järeltulijatega ning naistega, kes olid 9. septembri terrorirünnakute ajal rasedad). Neurobioloogid on avastanud nn “peegelneuronid”, mis aktiveeruvad nii tegevuse sooritamisel kui sellesama tegevuse sooritamisel teiste poolt. Samuti on olulised Stephen Porgesi tööd uitnärvist ja “sotsiaalsest närvisüsteemist”.
  4. Skeptitsistlik seletus: esindajad loevad kliendi keha mikrosignaale ning kohanduvad oma üldsõnalisi kirjeldusi sellele vastavaks. Selles sarnanevad nad arvutada oskavate loomade või muu selletaolise kurioosumiga -- ise oma tegusid mõistmata reageerivad nad kliendi antud stiimulitele.

Tasub tähendada, et konstellööri vaatevinklist ei ole olulist vahet, millega esinduse fenomeni selgitada. Erinevate selgituste kasutamine võimaldab töötada nii müstilisema kui ka sekulaarsema ilmavaatega inimestega.