Sunday, November 11, 2018

Kas konstellatsioonid on “süsteemne teraapia”?

Et olin juba ammu lugenud Bert Hellingeri varaseid raamatuid nagu Zweierlei Glück ning Ein langer Weg, kus tõesti konstellatsioonitöö kohta öeldakse “süsteemne teraapia”, polnud mul noore ja naiivsena selles erilist kahtlust. Ometi ütlesin ühes vastuvõtukomisjonis, kus olid aitamise süsteemides päris tuntud inimesed, et olen “süsteemne terapeut”, paistis see neid tõeliselt segadusse ajavat. Nad küll võtsid mind toonas vastu, kuid see tekitas minus sisemise huvi ja küsimuse – milles asi?

Selgus, et “süsteemne teraapia” on üks sünonüüm pereteraapiale...

Oot-oot, mis mõttes? Pereteraapia on ju hoopis midagi muud! Konstellatsioon on see, kui pereliikmeid pole päriselt kohal. Pereteraapia aga on nagu tavaline jututeraapia, lihtsalt hulk pereliikmeid on kohal.

Illustratsioon: Lucas Derks, Social Panoramas (2005)

Selgus, et mitte üksnes. Selgus, et pereteraapia kui süsteemne teraapia on pigem mõtteviis perekonnast kui süsteemist. Pereteraapial on palju koolkondasid, millel on omad mudelid, tehnikad, oma aastakümnete pikkune ajalugu alates 1950ndatest, oma mütoloogiate ja kangelastega. Erinevalt konstellatsioonidest on pereteraapial arvestatav riiklik tunnustus: teataval määral on tegemist “tõenduspõhise” lähenemisega, millega võib julgelt ravida inimeste psüühikahäireid (maakeeli haigusi). Nõustamisseanss mõne täiendava perekonnaliikmetega või isegi näiteks kolme elava põlvkonnaga on siis nagu pereteraapia üks vorm ja mõtlemisviis on nagu pereteraapia sisu. Vorme võib olla teisigi, näiteks võib perekonnast kui süsteemist mõelda ka siis, kui neid parasjagu kabinetis pole ning kohal on ainult klient (“sümptomikandja”) ise.[1]

Sisulised sarnasused ja erinevused

Kui vorm aga ei seleta ammendavalt ei konstellatsioonide ega pereteraapia sisu, kuidas siis ikkagi mõista küsimust “süsteemsest teraapiast”? Kas, kui me vaatame lähemalt nende mõtlemisviiside sisusse, leiame enam sarnasusi?

Me leiame mõningaid sarnasusi ja väga palju erinevusi. Tõepoolest, mõlemates mõeldakse perekonnast kui tervikust ja võib leida koolkondi, kus on sarnased ideed. Konkurentsitult kõige sarnasem on Ivan Böszörmenyi-Nagy rajatud kontekstuaalteraapia koolkond. Nagy ja Geraldine Sparki raamatust “Invisible Loyalties” (1973) võib leida hulga lõike, mis kõlavad päris Hellingeri moodi, pessimistlike ideedega põlvkondadeülestest võlgadest ja lojaalsustest. Aga kui lugeda raamatus sisalduvaid teraapiaseansside üleskirjutusi, saavad ka erisused kohe ilmsiks. Pikk argisündmuste analüüs koos kaasnevate tunnete lahkamisega on konstellatsioonidele võõras.

Eestis levinud Boweni ning Minuchini koolkondadel pole konstellatsioonide peamiste ideedega suurt midagi ühist. Kõige märkimisväärsem erinevus on pereteraapiakeskendumisel elusolevatele, eriti koos elavatele pereliikmetele. Konstellatsioonitöös viib pea iga lahendus varasemate põlvedeni, kes sageli pole elus. “Perekond” konstellatsioonitöös ei tähenda üldiselt tuumikperekonda vaid suguvõsa: olnud, olevate ja tulevaste põlvede saatuste kogumit.

Austraalia psühhiaater Chris Walsh kirjutab:

[Boweni] töö on Hellingeri omast erinev, aga võib olla täiendav. Kui Hellinger töötab perekonna hingega, siis Bowen töötab perekonna minaga [ego]. Praktikud mõlemates teavad, et probleemid võivad ühest põlvkonnast järgmisse üle kanduda.

Hellingeri töö hõlmab otsest peresüsteemi/hingega töötamist. Pärast konstellatsiooni läbiviimist ei nõuta klientilt mingit erilist pingutust. Õigupoolest peab klient alistuma hinge tervendavale liikumisele. Nii et selles meetodis esineb suurem tuginemine hinge suuremale tarkusele, nii nagu jungiaanlikud terapeudid tuginevad “Ise” suuremale tarkusele.

Kontrastina nõuab Boweni töö kliendilt jätkuvaid pingutusi enda eristamiseks peresüsteemist. Klient teeb selles süsteemis omaenda otsused, milliseid pereelu aspekte ta peab terveteks ning milliseid mitte. Muidugi on pereteraapia teooriast saadaval juhtnöörid. Klient võtab need põhimõtted omaks, et oma pere raames tervise suunas liikuda. See omakorda võimaldab kliendil ning teistel pereliikmetel pere raamides vabamalt ringi liikuda.” [2]

Eluloolise täiendusena saan siin märkida, et mind aitas pereteraapia edasi kohtadest, milles konstellatsioonid paljude aastate vältel ei aidanud. Laiemale publikule mõeldud käsitlust Boweni lähenemisest saab eesti keeles lugeda Harriet Lerneri raamatust “Vihatants” (Pilgrim 2013). Põnev ja ladusalt kirjutatud raamat, soovitan!

Näide Boweni lähenemisest diferentseerumisele. Allikas: Sarah Tomley, "Mida teeks Freud?" (Sinisukk 2018).
Enamik pereteraapia erinevatest koolkondadest kasutavad piisavalt sarnaseid mõisteid nagu diferentseerumine, triangulatsioon, tsirkulaarne põhjuslikkus jne. Seetõttu on mõeldav ja kasutusel nende integreerimine tehnilise eklektilismi teel.[3] Kuivõrd kõik ülaltoodud mõisted on konstellatsioonidele võõrad, siis tehnilist eklektitsismi pereteraapiaga olla ei saa. Seal tuleb integratsioon leida mingil muul metateoreetilisel alusel. Muidugi on paljud Saksa kogenud konstellöörid ka pereteraapia väljaõppega, kuid ma pole märganud nende konstellatsioonitöös pereteraapiale omaseid sekkumisi.

Hollandi tuntud NLP-treener Lucas Derks märgib, et isegi süsteemi enda mõiste on konstellatsioonides ilmselgelt erinev pereteraapia süsteemi käsitlusest:

See, et paljud [konstellatsiooni]terapeudid ei pea sotsiaal-kognitiivsete struktuuride muutmist oluliseks, ilmneb sellest, et nad kasutavad vähe sotsiaalse konstrueerimisega seotud mõisteid – nagu “sisemine kujund” või “sotsiaalne representatsioon.” Nad räägivad sagedamini millestki muust, mida konstellatsioon muudab, nimelt “süsteemist”. Ilmselt mõtlevad nad selle all midagi erinevat sellest, millest räägib Palo Alto traditsioon [varane pereteraapia koolkond -- HE]. Konstellatsiooniterapeutidel paistab olevat seisukoht, et “süsteem” on midagi kliendi suhtes autonoomset ja eraldiseisvat ning et see imeb automaatselt endasse kõik tehtud muutused.

Püüame arutleda sellise “süsteemi” nägemise üle. Kõigepealt tuleb sooritada selline hüpe, et konstellatsioonitöö ei muuda tingimata üldse midagi kliendi psüühikas; mis muutub, on süsteem, milles klient toimib. Sellest omakorda tekib küsimus “Millest süsteem koosneb?” [Konstellatsiooni]terapeudid sageli näevad seda aja ning ruumiga mitteseotud energiaväljana. See tähendab, et süsteem väljub “normaalse” psühholoogia piiridest ning astub paranormaalsesse maailma.” [4]

Siin võib teha huvitava kõrvalpõike veelkord sisu ja vormi teemasse. Nimelt on pereteraapias kasutusel terve rida isesuguseid rollimänge, taaskehastamisi, loovtehnikaid, ka nukkude abil modelleerimisi. Viimased võivad olla üsna sarnased individuaalkonstellatsioonile, kuid neid käsitletakse üksnes hindamis- või diagnostilise vahendina. Tegemist pole sekkumistega, sedasorti tehnikatega, millega muutust esile kutsuda. Teistsuguse arusaama valgel süsteemist on selline lähenemine ainumõeldav.

Kuidas me jõudsime selleni, et konstellatsioonid on “süsteemne teraapia”?

Hellinger oli 70ndatel Californias Les Kadise ning Ruth McClendoni juures mõned kuud pereteraapiat õppinud. Siiski pidas ta ennast peamiselt psühhoanalüütikuks. Oma tööga seoses ta alguses süsteemi mõistet ei kasutanud – Hellinger rääkis hingest.[5] Süsteemi mõiste tuli konstellatsioonidesse Gunthard Weberilt, kes oli “Kaht liiki õnne” (“Zweierlei Glück”) kaasautor.

Weber koos Fritz B. Simoniga olid Carl-Auer kirjastuse omanikud. Tegemist on kirjastusega, mis alguses asutati “Heidelbergi koolkonna” sotsiaal-konstruktsionistlike pereteraapiliste teoste väljaandmiseks. Weber aga otsustas “Kaht liiki õnnele” panna alapealkirjaks “Bert Hellingeri süsteemne teraapia.” Simon leidis, et see pole põhjendatud. Olukorda ei teinud lihtsamaks asjaolu, et Hellingeri ülimalt otsekohesed väljaütlemised vajutasid Saksa terapeutide seas ja ühiskonnas laiemalt hulka päästikuid. Süsteemse teraapia nimetuse kaudu olid pereterapeudid muudetud Hellingeri “kaassüüdlasteks”.[6]

Illustratsioon Lucas Derksi raamatust "Social Panoramas" (2005).


Kuidas edasi?

Eelnenud jutu kokkuvõtteks panen ette mõned soovitused kolleegidele-konstellööridele:

1) Harida ennast pereteraapia vallas. Algtaseme kursused toimuvad sageli, on võrdlemisi lühikese kestuse (kümme päeva mõne kuu vältel) ja soodsa hinnaga. Sedasorti teadmised täiendavad konstellatsioonitööd hästi.
2) Mitte kasutada konstellatsioonide kohta väljendit “süsteemne teraapia” ega enda kohta väljendit “süsteemne terapeut”. Ma arvan, et kõrgemal üldistusastmel võib ehk tõesti mõlemi kohta öelda “süsteemne lähenemisviis”: mingil kombel sotsiaalsetele süsteemidele kui tervikutele ju lähenetakse.
3) Igaühel on kasulik läbi mõelda, mida just tema “süsteemi” ning ka muude tööd puudutavate mõistete all silmas peab.


[1] Siia vahele võib tähele panna, et konstellatsioonidegi puhul tasuks mõelda, mis on vorm ja mis sisu. Võib näiteks mõelda, kas töö grupis ning invidivuaalselt (mingisuguste asendustähistega) on sama vorm või erinev vorm. Kas “konstellatsioon” kujutluspildiga, visualiseerides on seesama konstellatsioon, mis grupis, või põhimõtteliselt erinev? Ja kui, siis mil viisil? Jan Jakob Stam oma raamatus “Systemic Coaching” (2017) pakub välja isegi töövormi, kus ruumilist kujundit ühelgi viisil ei tehta, kuid mis on siiski äratuntavalt konstellatsioonidega seotud lähenemisviis.
[3] Tehniline eklektitsism on erinevate psühhoteraapia meetodite integratsioon “lihtsalt” tehnikate laenamise teel, ilma teooria üle mõtlemata. http://www.psychiatrictimes.com/addiction/introduction-psychotherapy-integration [11.11.2018]
[4] Lucas Derks, Social Panoramas (Crown House 2005), lk 261.
[5] Väidetavasti ei kasutanud Hellinger alguses ka “välja” mõistet.

Friday, October 5, 2018

Mis vahet on konstellatsioonidel ja psühhodraamal?

Kui inimestega konstellatsioonidest räägin, tuleb sageli küsimus: "Kas see on nagu psühhodraama?" Jah ja ei. Sarnasusi on palju ja erinevusi samuti, nii et nende teoreetiline käsitlemine vääriks omaette raamatut. Psühhodraama on Eestis lugupeetud ajalooga ja vähemalt nime poolest üsna hästi tuntud. Psühhodramaatikud, kellega vestelnud olen, on üldiselt aga praktikud ja kasutavad seda, mis nende jaoks töötab. Kuivõrd mu kujuteldaval raamatul ilmselt seetõttu suurt müügiedu pole, proovin skemaatiliselt siiski oma tähelepanekud siinkohal sõnadesse seada. Artikkel sarnaneb enam konspektiga kui teema põhjaliku käsitlusega. Loodan, et mul on võimalusi neil teemadel edaspidigi psühhodramaatikutega arutleda ja olen tänulik seniste võimaluste eest.

Nii psühhodraama (PD) kui süsteemsete perekonstellatsioonide (K) puhul ei asenda kirjeldus kogemust. Usun, et enamik artikli lugejaist omab kogemusi vaid ühega (tõenäolisemalt konstellatsioonidega). Kui draamameetodite või projektiivsete tehnikatega kokkupuuted puuduvad, on kirjeldused tõenäoliselt raskestimõistetavad.


Sissejuhatuseks lisan kaks videot, mis minu meelest eriti hästi tabavad  kummaski valitsevat vaimu.


Psühhodraama vaimust
(The Sociometric Institute Presents The Psychodrama Experience)



Konstellatsioonitöö vaimust
(Embodying Higher Consciousness in Systemic Constellation Work with Stephen Busby)


https://youtu.be/3aYUVo5_SfY

Millega töötatakse?


PD: tööd kujutatakse ette subjektiivsena. Selle esemeks on psüühika, meel, siseelu. "Inimesed" psühhodraamas on ainult protagonisti ettekujutus nendest (introjektid, skeemid, objektsuhted, sisemised töömudelid.


K: tööd kujutatakse ette kas täielikult või osaliselt objektiivsena. Inimsuhted on mingisugusel kombel talletunud "väljas", millesse on võimalik vahetult sekkuda ja suhteid ümber kujundada ilma asjassepuutuvate isikute kohalolekuta.



Rollitäitmise iseloom (abi-minad, esindajad)


PD: rollitäitmisel on ennekõike kognitiivne iseloom. Rõhk ülalt-alla töötlusel (“mõtestatud” taju), eksplitsiitsel mälul. Oluline on alateadvus teadvusesse tuua.


K: rollitäitmisel on ennekõike somaatiline iseloom. Rõhk alt-üles töötlusel (“vahetu” taju), implitsiitsel mälul. Alateadvuse võib teadvustada, aga mõnikord võib olla kasulik ning elulisi muutusi tingida töö, millest pärast ei mäletata midagi.

Epistemoloogiline positsioon


Morenot on kirjeldatud eksistentsialistina ning Hellingeri fenomenoloogilise vaate esindajana. Filosoofiliselt on eksistentsiaalne ja fenomenoloogiline positsioon lähedased, kuid psühhodraama ning konstellatsioonide alushoiakud on siiski erinevad järgmiselt:


PD – me võime luua reparatiivseid, emotsionaalselt korrektiivseid kogemusi v surplus reality’t. Suhteliselt konkreetsem. Võib läbi mängida rea alternatiivseid võimalusi.


K – reparatiivne kogemus esineb ontoloogiliselt sügavamal, hinge tasandil, kus on armastus alati leitav. Suhteliselt abstraktsem. Tööl on objektiivne iseloom. Spekulatsioonid, hüpoteesid ja fantaasiad teevad nii kliendi kui konstellööri nõrgemaks. 

Läbiviija positsioon


K - konstellööri pigem kujutatakse ette objektiivse, neutraalse kõrvalseisjana, kes fenomenoloogiliselt tühjast keskmest jälgib konstellatsiooni ning kelle isiksus suurt midagi ei mõjuta. Lõplikku lahendust vaadeldakse ainuvõimalikuna.


PD - lavastajad ei pea end objektiivseteks kõrvalseisjateks, vaid võivad ka lavastuses endas aktiivselt teisiku või abi-mina rolli võtta, toetada või provotseerida.

Mõned mõtted võimaliku integratsiooni kohta

Ehk siis: kuidas kasutada mõlemaid? Mõned minu meelest märkimisväärsed momendid.

1. Gruppide struktureerimine


K sisaldab vähe gruppide läbiviimise kohta, eelduslik setting on ühekordne õhtu- või nädalavahetuseseminar. Eestis levinud ärimudele järgi on grupid on keskendunud fokaalklientidele, kes maksavad "tavalistest osalejatest" oluliselt kõrgemat hinda isikliku töö eest.


PD sisaldab arvukalt mõisteid ja tehnikaid tööks gruppidega. Setting võib olla mh ka korduv nädalavahetuseseminar või individuaalse nõustamise kontekst.

Integratsioonis võib kasutada nädalavahetuseseminaril ideid nagu warm-up või processing isegi juhul kui viiakse läbi konstellatsioone. Need ideed on konstellatsioonide „vaikimisi” settingust erinevad, isegi kui keegi konstellöör juhtumisi midagi sarnast teeb.

2. Rollimängu mõõde


K - Võib öelda, et konstellatsioonides rollimängu mõõdet pole ning nende kirjeldamine rollimänguna on väga põhimõtteline mittemõistmine. Konstellatsioon asetab üksikisiku argiprobleemid põlvkondadeülesesse vaatesse, sellega osaliselt pisendades üksikisiku võimet midagi muuta. „Vaikimisi” lahendus on minevikuga nõustumine. Hea lahendus on lahtine ning struktureerimata tulevik. 


PD-s võib põlvkondadeülest vaadet kasutada. Siiski võib rollivahetuses proovida erinevaid käitumuslikke lahendusi. Näiteks võib harjutada erinevaid variante tulevikus eelseisval kohtingul või tööintervjuul käitumiseks. Tulemus väljendub struktureeritud kogemuses.


Üks hea küsimus, mida siinkohal võiks küsida, oleks: „Kui sügavalt on antud juhul kasulik töötada?” Sügavus siinkohal võiks väljenduda järgmisel spektril, vähem sügavast enam sügavani. Peaks olema ilmne, et sügavam pole tingimata parem. Mõnikord võib olla lihtsam parem.

Vähem sügav
Kliendi siin- ja praegu kogemus grupis
Kliendi argipäevane kogemus
Kliendi kogemus varasemas eluloos, lapsepõlves ja päritoluperekonnas
Kliendi vanemate kogemus
Kliendi kaugemate esivanemate kogemus
Kultuurilise tähtsusega sündmused: sõjad, näljahädad, küüditamine, elukohariigi vahetused jne.
Metafüüsilised spekulatsioonid (eelnevad elud, hingelepingud jne)
Rohkem sügav

3. Töö osadega


K puhul on intrapsüühiline konstellatsioon v töö osadega üks eriline töövorm, mida on üldisse käsitlusse keeruline mahutada. Oluline on moment, et osade konstellatsioonis astub klient enamasti üsna kiirelt oma kohale, sest ilma tema Ise kui tervikuta konstellatsioon lihtsalt ei liigu kuhugi.


PD puhul on kogu töö ülaltoodud mõttes osadega – intrapsüühiliste objektsuhetega. Protagonist teeb samme ennekõike ise.

4. Traumatöö


PD – traumatöö puhul lavastusest võib mõelda kui situatsiooni korrektiivsest taaskehastamisest. Juba selline häälestus annab mõningaid eeliseid, töö ei liigu ise kõige kohutavamatesse momentidesse ja protagonisti stressireaktsioon aktiveerub vähemtõenäoliselt.

K üldises teoorias on trauma vähekäsitletud, mis ei vasta päriselt praktilisele vajadusele. Juhtubki, et konstellööri üllatuseks liiguvad esindajad, teinekord kliendi tellimusest sõltumata, traumasituatsiooni kordama. Sellistes olukordades muidugi stabiliseerimine ja kiire ressursside leidmine võib olla päris keeruline (ja sagedamini tõttavadki konstellöörid business as usual'iga jätkates). Siiski on hästi välja arendatud ja kasulik käsitlus ohvrite ja süüdlaste omavahelistest suhetest, mis võimaldab rida kasulikke šamanistlikku laadi tervendamisrituaale (nt "varastatud hingeosade" tagastamine).

5. Töö vihaga

PD – viha väljendamine on võimalik ja edasiviiv (isegi kui tegemist on sekundaarse vihaga). Karjumine, peksmine jne on kõik erinevad võimalused, mida saab kasutada.


K – viha on sekundaarne emotsioon, millest on vaja edasi liikuda primaarsesse armastusse. Pean märkima, et paljud konstellöörid on üsna hädas viha lahendamisega konstellatsioonides. Ka Albrecht Mahr kirjutab vanas artiklis vihast:


"Viimastel kuudel olen pannud tähele, et mõnikord näivad konstellatsioonid olevat liiga pühaliktõsised. Need omandused, mis reeglina on just täpselt konstellatsioonitöösse kuuluvad, nagu pühendumine, sügavus ja emotsionaalne vastuvõtlikkus, näivad teinekord mulle olevat väga üleliialdatud. Ma olen ka märganud, et mõnikord viivad tavalised tunnistamise, austuse ning lepitused rituaalid üsna pinnapealse, passiivse ning õõnsa lahenduseni." (Knowing Field, dateerimata. Artikli tekst saadud väljaandjalt erakirjavahetuses.)


Mahr jõuab viidatud artiklis lahendusena selliste kogemuslike tehnikate kirjeldamiseni, mis on psühhodraamas tavalised. Viha prevaleerimise korral seega soovitan ise konstellatsioonidest hoiduda. Sellega on mõistlik tegeleda muude meetoditega.


6. Sümbioos / mähkumine / põimumine / üleseotus [sks Verbindung ingl entanglement]


Iseendaks saamise üks peamisi väljakutseid on ebaselge eristumine olulistest teistest. Me ei tea ise, kes me oleme, ning on keeruline seada vajalikke piire. Selline segadus võib väljenduda üksnes sisemiselt internaliseerituna, aga -- ja see on oluline -- olulised teised võivad kliendi elus olla endiselt aktiivsed. Viimasel juhulon konstellatsioonidest võrdlemisi vähe kasu. Pigem oleks kasulik rollimängu-taoliste protsessidega harjutada igapäevastes olukordades toimetulekut.


K leivanumber ja oluline panus on erinevad rituaalsed eristumistehnikad ja nn lahenduslaused. Need võimaldavad puudutada sügavaid emotsioone ning mõnikord introjektid üsna põhjalikult transformeerida. Samal ajal, vaadeldes konstellatsiooniklientide edasisi käekäike, on konstellatsioonid siiski sageli ebapiisavad ning rohkem konstellatsioonide tegemist ei ava uusi lähenemisnurki.

PD-s võimalik rollivahetuste kaudu treenida piiride seadmist, enesekehtestamist. Rollivahetuste kaudu on võimalik meele / Ise / kognitiivne areng / eristumine. Võimalik fantaseerida erinevaid ajaliine, kus asjad õnnestuvad.

7. Surnud

PD - üldiselt käsitletakse psühhodraamas surnuid kui sisemisi objekte.

K - kooskõlas käsitlusega tööst välja kui objektiivse nähtusega, oletatakse K-s, et surnutel võib olla objektiivne mõju. Sisuliselt on tegemist šamanistliku vaatega. Soovitan lugeda Heinz Starki artikleid “Return of the Shamans” ning “The Relationship of Living and the Dead in Systemic Constellation Work” kogumikväljaandes “Systemic Constellation Work is an Art” (2005). Stark kirjutab:

"Oma konstellatsioonitöös leidsin neli arhailist tervendamisstrateegiat, mis seonduvad surnutega ning viisidega, mil nendega suhtleme:
1. Just nagu vanad šamaanid, toome haige kadunud hingeosi tagasi.
2. Just nagu vanad šamaanid, üritame korrastada suhteid elavate ja surnute vahel.
3. Just nagu vanad šamaanid, aitame elavate teenimiseks surnutel saavutada selgust, rahu ja lepitust omavahel.
4. Just nagu vanad šamaanid, aitame surnute teenimiseks surnutel saavutada selgust, rahu ja lepitust omavahel."


Selgituseks siinkohal, et selline šamanistlik mõõde ei ilmne igas konstellatsioonitöös, kus puudutatakse surnuid, vaid üksnes mõningates. Paljud sekkumised võiksid olla mõistetavad ka mingisuguse psühhodünaamilise introjektikäsitluse valgel.
Kokkuvõte

Käesolev artikkel saab pakkuda üksnes mõningaid pidepunkte kahe nii suure õpetuse käsitlemisel. Loodan, et nendest märkmetest on teemast puudutatuile kasu. Küsimuste ja kriitikaga andke märku kommentaarides.

Lisa. Mõnedest erinevustest psühhodraama ning süsteemse konstellatsioonitöö vahel (Kohandatud ja muudetud Eesti oludele Karen Carnabucci raamatust „Integrating Psychodrama and Syscemic Constellation Work” [2012])
Psühhodraama Süsteemne konstellatsioonitöö
Looja: Jacob L. Moreno Looja: Bert Hellinger
Tekkeaeg: 1921 Tekkeaeg: ca 1980
Lavastaja Konstellatöör e konstellöör
Protagonist Klient
Abi-mina Esindaja e asendaja
Lava Väli
Sotsiaalne aatom Konstellatsioon
Siin ja praegu Fenomenoloogia
Rolli areng: vaatlus ning improviseerimine Rolli areng: „sisseelamine”
Väärtus: spontaansus Väärtus: kord
Sotsiomeetria Hinge liikumine
Teisiku öeldud lause Lahenduslause (tervendav lause)
Teisik Resonants, kongruentsus
Protsessi järel: jagamine Protsessi järel: vaikselt seedimine
Katarsis Hingerahu

Lingid. Soovitan lugeda Vene konstellööri kogemust tuntud psühhodramaatik Anne Ancelin Schützenbergeri seminaridel osaledes: [1], [2], [3].

Sunday, September 9, 2018

Konstellatsioonide vastunäidustused

Osalesin 2018. aasta septembri alguses toimunud psühhiaatria residentide ja noorpsühhiaatrite sügiskoolis "Integratiivne psühhiaatria". Sellega seoses oli võimalus sõnastada vastus küsimusele, mis võiksid olla vastunäidustused konstellatsioonidele. Üldiselt on see küsimus kirjanduses vähekäsitletud, kuid olen aastate jooksul mõned vastused kokku kogunud.


Konstellatsioonide ebaõnnestumisel on kaks liiki. Esimesel puhul on kogemus kohapeal positiivne, kõik justkui laabub, kuid muutus jääb gruppi, elus ei muutu midagi. Teisel puhul on juba grupis tegemist lahenduseta või negatiivse olukorraga. Esimesel üldiselt on raisatud üksnes raha, seda muidugi juhul, kui konstellatsioonidest otsitakse abi. Kui konstellatsioonides osaletakse eneseavastamise ja -arengu eesmärgil, võib ka muutusi esile mittekutsuva elamuse lugeda heaks ja kasulikuks. Teisel juhul võib konstellatsioonide intensiivselt kogemusliku laadi tõttu olla tegemist retraumatisatsiooniga, traumasituatsiooni valuliku kordamisega, mis probleeme isegi suurendab.

Siin on hulk mulle teadaolevaid kriteeriume, mil konstellatsiooni võiks pigem vältida. Mõned neist pärinevad hulgast pika aja vältel loetud tekstidest, mõned sh Hellingerilt. Ja mõned olen saanud kirjaliku või suulise suhtluse teel maailma konstellööridelt. Tegemist on ettekandes esitatu laiendatud versiooniga.

  • Madal üleüldine elukvaliteet. Inimese kumulatiivsete probleemide hulk ületab teatava künnise. Konstellatsioonid on suunatud "normaalsele neurootikule", inimesele, kelle peamised eluprobleemid piirduvad ühiskondlikult aktsepteeritavate süü- ja võõrandumistunnetega. Üks võimalikke kriteeriume on üldise toimetuleku skaala (GAF), mis võiks olla vähemalt 61.
  • Kaootiline kiindumussuhe. Sellise kliendiga on mistahes aitajal keeruline moodustada töösuhet. Konstellatsiooni afektiivse intensiivsusega kaasneb hulk varase väärkohtlemise ja hüljatuse taaskehastamise ning retraumatisatsiooniga seotud ohte.
  • Traumasituatsioonide kogemus (single-incident trauma). Ka see viib üldiselt konstellatsioonitöös mittesoovitatava taaskehastamiseni. Ma möönan selle kriteeriumi teatavat vastuolulisust, kuivõrd mulle järjest enam näib, et pole olemas mingit "üksiku intsidendi traumat"; sellistel intsidentidel on eelkäijad põlvkondadeüleses mõõtmes ning varases elueas üleelatul. Seega siin on küsimus töö fookuses, konstellatsiooni kaalumisel võiks konkreetne situatsioon vähemalt mingil määral läbi töötatud olla.
  • Lein ja muu kaotusvalu, ennekõike lahkuminekuga seotud. Tegemist on loomulikult kulgevate protsessidega, milles muidugi võib leida peresüsteemseid korduse momente, kuid peamiselt on neid võimalik toetada empaatilise saatmisega. Sellist valu ei saa ära võtta!
  • Kalduvus Mina-kaitsele läbi fantaasia. Fantaasia puhul on psühhodünaamilistes lähenemistes kirjeldatud nähtusega, kus probleemi praktilise lahendamise asemel tegeldakse ebarealistlike õnnelike ettekujutustega. Sellised ettekujutused välistavad iseenesest talutava valu läbielamise (katarsise), mis võiks inimest lihtsamini edasi viia. Fantaasiale kalduva kliendi osalemise puhul on tüüpiline lahenduste korduv otsimine neljandast ja kaugemast sugupõlvest; isiklikult usun, et olulisem on tegeleda meile lähemaga. Tööst kaugemate sugupõlvedega võib leida palju huvitavat, kuid see kuulub pigem enesearengu ja huvitegevuse valdkonda.
  • Viha. Konstellatsioonides käsitletakse viha kui sekundaarset emotsiooni, mille ülesanne üldiselt on kaitsta selle all paikneva valu eest. Konstellatsioonitöö on fokusseeritud sügavamatele, primaarsetele emotsioonidele, just sellele kaitstud valule. Viha teataval määral kontrollitud väljaelamine võib olla vajalik samm oma jõu ja enesekehtestamisvõime leidmiseks või selleks, et tööd sügavamate tunnetega võimaldada. Selleks konstellatsioonitöös häid võimalusi pole ning need tuleks lahendada muul viisil (näiteks on head võimalused psühhodraamas ning erinevates kehale orienteeritud lähenemistes).
  • Puudulikud suhtlusoskused või eneseregulatsiooni oskused. Kui kliendil pole kasvukeskkonnas olnud võimalusi teatavate oskuste omandamiseks, siis neid konstellatsioonidest ei omanda. Konstellatsioonides kasutatav arhailine, rituaalne ja kontsentreeritud keelekasutus võib ellu otsesel ülekandmisel veidraid situatsioone ja mittemõistmist põhjustada.
  • Puudulikud või ekslikud teadmised olulistest faktidest. Kui suguvõsas pole fakte teada või antakse edasi tõele mittevastavat lugu, võib konstellatsiooni "vastuvõtmine" ja integreerimine võimatu olla.
  • Süsteemi elusolevate liikmete huvi probleemi säilimise suhtes. Konstellatsioon toob nähtavaks mitte üksnes alateadlikud mõjud, vaid ka argised, korduvad interaktsioonid. Selliseid suhtlusmustreid ei saa muuta rituaalselt, vaid tuleb astuda mingeid elulisi samme, milleks omakorda aga ei pruugi jätkuda oskusi. Näide võiks olla üksiku vanainimese mõju lapsele, kes hoiab oma täiskasvanud last igapäevaste kokkupuudete teel pidevas lapse-seisundis ning takistab sellega viimase arengut isiksusena.
  • Skepsis meetodi suhtes. Võiks arvata, et inimesed, kelle maailmavaatesse intuitiivse tunnetuse ja põlvkondadeüleste mõjude ideed ei mahu, lihtsalt ei tule konstellatsioonidesse. Inimeste valikute põhjused on siiski keerulised ja selliseid töid tuleb ette. Võib ka olla, et umbusaldatakse mingit kindlat printsiipi konstellatsioonidest. Sellisel juhul töös põrandal esindajad kas ei liigu või jäävad lahenduse leidnud dünaamikad uuesti ilmnema.
  • Samal teemal on juba edutult konstellatsioone tehtud. Samamoodi talitamise jätkamine ning samal ajal teise tulemuse ootamine on vähemalt naiivsuse (kui mitte hullumeelsuse) tunnus. Isegi kui tulemuste mittesaavutamise põhjused pole selged, aga konstellatsioon pole tulemusi andnud, võiks otsida mingit muud sekkumist.
Küsimustest, täiendustest ja parandustest võib kommentaarides või erakirjaga märku anda. Paljude vastunäidustuste puhul on olemas ka mingid "aga"-d, mille puhul ehk siiski saaks teha konstellatsiooni, isegi kui pikemas vaates oleks midagi muud vaja või midagi muud juurde vaja. Ennekõike on traumaga tööks olemas erilised vahendid, mis lihtsalt ei ole osa "tavalisest" konstellatsioonitööst nii nagu Hellinger selle kirjeldas.

Sunday, April 8, 2018

Mis on fenomenoloogiline positsioon konstellatsioonitöös?

Pikka aega muutis konstellatsioonid minu jaoks huvitavaks nende salapära – esindajana tuli astuda täiesti tundmatutesse situatsioonidesse, mis avanesid järk-järgult ja milles tuli sageli loobuda esialgsetest ettekujutustest. Sellega kaasnes „mitteteadmise” hoiak, üldine leplikkus asjade suhtes, mida me ei tea ja kohatu uudishimu vaos hoidmine. Ma sain aru, et seda märgistabki sõna „fenomenoloogia”.

Tänasel päeval “müüakse” konstellatsioone märksa tõhusamalt ja sellest tulenevalt ka teistmoodi. „Mitteteadmisega” midagi müüa on raskem kui lihtsate globaalsete „seaduste” deklareerimisega: mehed paremale, naised vasakule! Kui ei vasta seadusele, vajad järelikult konstellatsiooni. Konstellatsioone ei tehta enam lähtuvalt reaalsusest, vaid abstraktsetest seadustest.

Turu vajaduste suhtes võib muidugi leplik olla. Kahju on ainult, et õiget informatsiooni nii olulise nähtuse kui fenomenoloogia kohta sedavõrd vähe on. Aga et jutt ei jääks ainult kaeblemiseks ning seda veel segaste filosoofiliste peensuste üle, püüan alljärgnevalt antud teemat veidi avada.

Bert Hellinger kirjeldas oma meetodit fenomenoloogilisena, nagu selgub juba „Kaht liiki õnnes”, teoses millega ta laiema avalikkuse ette toodi (inglisekeelse pealkirjaga “Armastuse salajane sümmeetria”).

Kui asetad oma praeguse kogemuse hoobilt konteksti millegagi, mida juba tead, ei suuda sa märgata midagi uut. [...] Kui sind huvitab inimsuhete süsteemsete dünaamikate vaatlemine, pead pöörama oma tähelepanu sellele, mida inimesed tegelikult teevad. See on fenomenoloogiline meetod. Vastasel korral jäävad sulle ainult kogemusest dissotsieerunud sõnad ja mõisted. Neist aga ei piisa, et kedagi tõeliselt aidata.”

-- Bert Hellinger, Love’s Hidden Symmetry (Zeig, Tucker & Co 1998), lk-d 41-42.

Teisisõnu, kõrvale tuleb jätta asjad, mida juba tead, sealhulgas kõik teadmised ja isegi kogemused konstellatsioonidest ning avada oma silmad sellele, mis on kohal antud hetkes. Üleüldised „perekonna seadused” võivad hetkes kohal olla, aga kuidas täpselt ja kas üldse, on iseasi. Parim, mida selliste üleüldiste „seaduste” kohta ütelda saab, on „sageli on see nii, aga mõnikord on see teisiti.”

Kust pärineb sõna „fenomenoloogia”? Hellingeri pole ilmselt kõige enam mõjutanud mitte psühholoogid ja psühhoterapeudid, vaid luuletaja Rainer Maria Rilke ja filosoof Martin Heidegger. Viimast ka loetakse seotuks eksistentsiaalse ja fenomenoloogilise lähenemisega filosoofias. Hellinger on need ideed justkui omal viisil ellu rakendanud kui „praktilise filosoofia”.

Sõna „fenomenoloogia” juured on vanakreeka  φαινόμενον (phainómenon, „ilmsiks saama, nähtavale tulema”) ning  λόγος (lógos, „sõna, mõistus, keel” jne). Seega võiks öelda, et fenomenoloogia on selle sõnadesse panemine, mis järk-järgult nähtavaks saab. Vägagi paikapidav väljend ühe ilusa konstellatsiooni kohta!

Fenomenoloogia eesmärk on kirjeldada, niivõrd kui see on võimalik, suunatud kogemust, mis on eelnevate teadmiste, kallutatuse ning selgituste poolt rikkumata. Selle saavutamise meetodiks on „reduktsioon” (epoche) – jättes kõrvale kõik, mida me tegelikult ei koge, oleme vahetus kontaktis oma kogemusega.”

-- Hans W. Cohn, Existential Thought and Therapeutic Practice (Sage 1997), lk 11.

Pikka aega ma arvasin, et selline valikuline „pimedas” olek pole tavalise psühholoogilise nõustamise ja teraapiaga üleüldse seotud, vaid on üksikute kunstnike ja müstikute erihobi. Praeguseks ma tean siiski, et see pole tõsi. Sarnane hoiak on sagedasti omane nendele terapeutidele,  keda loetakse „meistriteks”. Rønnestad ja Jennings on kaks uurijat, kes on keskendunud just meisterlikkuse küsimustele nõustamises ning teraapias. Reas 90-ndate alguses ilmunud trükistes kirjeldasid nad algajatele omast „enneaegse lukkupaneku” (premature closure) ideed kliendiprobleemide lahtimõtestamisel. Nad määratlesid seda kui „tendentsi klammerduda ühe lihtsakoelise lahenduse, teooria või raamistiku külge, milles kliente vaadelda nii, et iseennast kognitiivselt või emotsionaalselt mitte üle koormata” (refereeritud teoses Skovholt ja Jennings (toim), Master Therapists [Oxford 2016], arvutivõrgus siin.) 

Lugemised psühholoogia vallast annavad muidugi lootust, et jutt üleüldistest „seadustest”, mis ilmeksimatult võimaldavad inimesi paika panna, kahaneb seda enam, mida rohkem eesti konstellöörid isiklikku meisterlikkust (ja ühtlasi tõelist fenomenoloogilist lähenemist) välja arendavad.